Samm vaikiva ajastu poole

Jõgeva linna volikogu astus eile mõtleva inimese jaoks arusaamatu sammu ajas tagasi ning asus piirama diskussiooni ja volinike võimalust esitada linnavalitsusele küsimusi volikogu istungil. Normaalne areng toimub läbi küsimuste ja vastuste. Kes ei tea või tahavad rohkem teada, küsivad ning saadud vastus annab juurde kõigile, kes seda kuulevad. Läbi vastuse saadud teadmine jõuab ka teisteni, kellele esialgsed kuulajad seda edasi räägivad. Olukorras, kus piirame esitatavaid küsimusi meie väikeses kogukonnas, tekib paratamatult informatsiooni puudus, teadmatus ja metafooriline kork, mis kogu selle vahutava teadmistevajaduste tulemusel pauguga lahti lendab. Selle blogi postitusega vähendan veidike seda kogunevat survet.

Kuid räägime mind sügavalt ahastama panevast otsusest lähemalt. Nimelt tehti Mai Treiali eestvedamisel äsja vastu võetud Jõgeva linna põhimäärusesse muudatusettepanek, mis sisaldas kolme osa. Esimene neist oli õiguspoliitiline muudatus ning sellega eemaldati põhimäärusest punkt, mis lubas volikogu esimehel sõnaõigusega osaleda linnavalitsuse istungil. Algselt oli see reformierakonna ettepanek. Põhimääruse vastuvõtmisel hääletasin mina selle muudatusettepaneku poolt, sest arvasin, et väike vend valitsuses on jänni jäänud ning Raivol ja Kallel on vaja Kalmerit juurde, et Keskerakonna teerullile valitsuse istungitel kuidagigi vastu punnida. Olles osalenud põhimääruse väljatöötamise töögrupis tundus see põneva ja intrigeeriva ettepanekuna volikogus toetuse väärilisena. Miks ei peaks saama volikogu esimees osaleda linnavalitsuse istungil sõnaõigusega? Kuid mõnede juriidiliste nüanside tõttu tegelikkuses sellisel kujul sellist punkti põhimääruses olla ei tohi. Olles saanud teadlikuks sellisest olukorrast, nõustusin antud muudatusettepanekuga täielikult ning põhimääruse tõsiseltvõetavuse tagamiseks ei tohi olla selles juriidilisi vastuolusid.

Teine oli tehniline küsimus, mis puudutas volikogu materjalide kättetoimetamise aega enne toimuvat komisjoni. Muudatusettepaneku algataja tõi oma seletuskirjas ilusti välja, et antud punkt on reaalse situatsiooniga vastuolus ning kogu eelnõude ja otsuste valmimise protsessi vaadeldes ei ole võimalik komisjoni materjale toimetada selle liikmetele neli tööpäeva enne istungit, vaid ainuvõimalik on need kätte toimetada kaks päeva enne istungit. Nõus, kui tegelikkuses ei ole võimalik neid materjale varem kätte toimetada, siis milleks tekitada põhimäärusega olukord, kus iga kord enne komisjone põhimääruses sätestatut rikutakse. Ei ole mõtet luua seadust, mida by default tavaline praktika rikub.

Kuid kolmas osa… Oi see õnnetu ja inetu kolmas osa. Trooja hobune. Esimene samm vaikiva ajastu poole. Opositsiooni suukorvistamine. Juriidilise konteksti loomine vastutusest põiklemiseks. Olles üdini avatud valitsemise pooldaja tundsin, kuidas selle kolmanda punktiga mulle põlvega kõige õrnemasse äsati, muiati ning pärast veel selja peale patsutati ja öeldi, et me tegime seda kõike sinu jaoks ja see on sulle hea. Kuid asjast. Ja proovin oma emotsioone valitseda.

Nimelt oli muudatusettepaneku algataja soov, tahe ja tunne, et volikogu liikmetel võik olla igas volikogus võimalik küsida ainult üks küsimus linnavalitsuse liikmelt ning olles saanud sellele küsimusele vastuse, ei tohiks seda probleemi enam volikogus järgmised kolm kuud puudutada. Ja see kõik oligi muudatusettepaneku algataja soov,tahe ja tunne, sest põhjendatud ja ratsionaalseid argumente sellele osale ei kaasnenud. Kuigi ma pöörasin tähelepanu faktile, et teise osa juures on toodud põhjenduseks, et põhimäärus peab toetama eksisteerivaid praktikaid ning reaalne situatsioon volikogus on risti vastupidine antud ettepaneku sisuga, sest volinikud küsivad, ja küsivad palju ja küsivad õigeid asju. Kuid see, mis oli sobiv põhjenduseks muudatusettepaneku ühe osa juures ei kehti järgmise puhul.

Samuti juhtisin kaasvolinike tähelepanu mõttele, miks sõna vastus ja vastutus on niivõrd sarnased. Seda mitte ainult eesti keeles, vaid ka inglise keeles on response ja responsibility ning saksa keeles on antwort ja antwortung. Kas sellel ei ole mingit universaalset tähendust? Ning kas küsimuste vältimine ei ole vastusest põiklemine ning kas tahe mitte vastata ei väljenda tahet mitte vastutada? Ma tean, et mu mõte jõudis kohale ka kaasvolinikele, sest koalitsioonist tõusis minu kõne ja üleskutse peale  see osa välja jätta püsti üks saadik, kes avaldas toetust mu mõtetele ning leidis samuti, et sellisel opositsiooni ahistaval ja küsimist piiraval ettepanekul ei ole meie põhimääruses kohta. Mul tekkis lootus, et ratsionaalse argumenteerimise ning siiraste ja heatahtlike mõtetega on võimalik ka opositsioonist saavutada väikeseid võite ja olulisi asju linna arengus, kuid… Enne küsimist piirava punkti volikogu otsusest välja jätmise ettepaneku hääletamist, võeti maailma kõige pikem viie minutiline mõttepaus koalitsiooni poolt  omavahel asjade läbi rääkimiseks ning hääletamisel selgus: какая боль, какая боль sisetunne versus argumendid пятьноль(ümiseda 5nizza- yamaika viisil). 10-7 ja kõik koalitsioonisaadikud olid tehtud ettepaneku vastu!!! Mis sellest, et maailma pikimad viis minutit tagasi pidas üks saadik vajalikuks tõusta püsti, võtta sõna ja toetada algatust…Kurat Troonide mäng ja punane pulm…Järgmise pausi ajal küsisin siis antud saadikult, kellega me hästi läbi saame ning kes meiega palju kaasa mõtleb, et mis juhtus, et sa ümber mõtlesid? Vastus oli lihtne ja lühikene: „Sain peksa“…ehk siis maailma pikema viie minuti jooksul tehti linnapea kabinetis toimunud koalitsiooni arupidamisel kõikidele resoluutselt selgeks:  Vahet ei ole, kui head argumendid neil on. Vahet ei ole, kas te mõtlete samamoodi. Vahet ei ole, et selline mõte on tagasiminek ajas ning korralik ämber nii vaba ühiskonna kui avatud valitsemise kontekstis. TE KÕIK OLETE SELLE POOLT, ET VOLIKOGUS EDASPIDI PIIRAME KÜSIMUSI!!!!

Vot nii nüüd ongi Jõgeval, et piirates küsimusi, ei pea nii palju vastama ning seetõttu ei pea me ka oma sõnade eest ju vastutama. Liiihtne, nagu ütleks Harju vanem Manivalde filmist Malev. Et asi veel lihtsam oleks, siis toon siinkohal ühe absurdi lihtsustatud näite: Ehk siis, kui palju kuuldud küsimusele: „Coca Fanta Sprite?“ Vastatakse „Reede“, siis kolm kuud ei tohi volikogus uuesti küsida „Coca Fanta Sprite?“ . Ei tohi ka küsida, mida sa juua tahad? Ja kõrvalt kassast ei tohi küsida kas soovite oma eine kõrvale ka midagi karastavat?  Sest sulle juba vastati ju Reede, millest sa aru ei saa.

Kuigi eilsel volikogu istungil kuulsin korduvalt erinevate aspektide juures, et meie linnavalitsus praktiseerib mõtlemist, kohati palju, kohati tõsiselt ja kohati koheselt, siis küsimuste piiramise „mõttega“ seati minu silmis kahtluse alla ka ülejäänud mõtlemine, mida nii usinalt praktiseeritakse. Sest kui kellegi arvates on hea idee ainult tunde põhjal ilma veenvate argumentideta piirata rahvasaadikute kõige lihtsamat info omastamise viisi…oeh…mis ma oskan öelda, Giljotiin oli ka algselt mõte kellegi peas ja riidal põletamine oli hea mõte välja selgitamaks, kas tegemist on nõiaga või mitte. Nähes tonti küsimustes oleme astunud sammukese ajas tagasi.

See sissekande postitati kategooriasse Uncategorized. Lisa otselink järjehoidjasse.

Üks vastukaja sissekandele Samm vaikiva ajastu poole

  1. jõgeva elanik ütles:

    Ei oskagi nagu selle kohta eriti midagi muud ütelda kui idiootsus.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>