Veetsin nädalavahetuse viisil, mida Riigikokku kandideeriv aspireeriv poliitik niivõrd pingsal valimiste eelsel ajal tõenäoliselt ei tee. Nimelt, osalesin linnatingimustes toimunud kursusel „Mugavustsoonist välja“. Minu jaoks oli see esmakordne panna ennast proovile sellisel kujul. Olen küll endaga katsetanud kõikvõimalikke muid viise kasutades, kuid ellujäämine tingimustes, mis sarnanevad nii mõneski praegu Ida-Ukrainaga oli värskendav kogemus ning andis tublisti perspektiivi sellele, mis elus tegelikult oluline on. Ma pole pidanud muretsema oma teadliku elu jooksul palju Maslowi püramiidi alumiste astmete pärast ning palju sellest kogemusest oli minu jaoks uus ning avastasin nii mõndagi enda jaoks.
Kuid üritusest lähemalt. Olime reede õhtust pühapäeva pärastlõunani ühes Jõgevamaa külas mahajäetud kahe korruselises korterelamus, kus viimased ametlikud elanikud elasid vist eelmise riigikorra ajal. Sellest oli meie tiimile eraldatud üks trepikoda keldrist katuseni. Kes on vaadanud postapokalüptilisi filme või mänginud sama stsenaariumiga mänge suudavad ette kujutada, milline see maja välja nägi ning mis tingimused sees olid. Kes ei ole vaadanud, guugelda „photos of Pripyat Ukraine“ ning vaadake sealseid siseruume. Annab väikese aimu, mis tingimustes me alustasime, kuigi need Pripyat’i pildid tunduvad praegu suhteliselt hubased ;). Kuigi oli märke eelnevast asotsiaalsest eluviisist meile eraldatud territooriumil oli hea meel, et ei olnud vähemalt tuima sitta, mida varasemalt sellistes „elupaikades“ olen näinud, näiteks kooliajal töölaagris vana hosteli lammutamisel. Seega oli suhteliselt sanitaarne keskkond. Esimeseks ülesandeks saimegi haisuvaba peldiku ehitamise. Ülesande täitsime eeskujulikult ning terve nädalavahetuse sai suletud ruumis kaanega pange pissida.
Teine ülesanne oli toestada keldri korrusel enda jaoks punker ning välja ehitada soojak. Esimesel ööl oli meil punkris suhteliselt külm, sest öösel pimedas ei saanud elamist kõige paremini soojustatud ja tühjalt seisnud maja õhkas külma nii, et ahi ei jõudnud piisavalt kütta, et soojaks läheks. Kuid rutiini ajal sai riietega magamiskotis isegi mõned tunnid korralikku und. Juba öösel ja järgmisel hommikul täiustasime oma punkrit ning päeva peale hakkas juba päris soe.
Korralik MacGyver kasutab punkri ehitusel ikka tatti ja teipi
Kolmandaks ülesandeks saime välja ehitada pesemisnurga…ja seda kasutada… esmalt ei imponeerinud idee ennast külma veega räpases keldris pesta koha üldse. Kuid koheselt panime pudelitega ahju kõrvale vee soojenema ning pesemise momendiks oli vesi niivõrd soe, et kohe hea oli. Strateegilised piirkonnad puhtad ja puhas pesu seljas ning üllatavalt kodune tunne tekkis seal rõvedas ja räpases keldris. Tol hetkel tundsin, et samades tingimustes peaksin vastu nädalaid, kui mitte kuid ja vajadusel rohkem.
Kui sina laupäeva õhtul saunas käisid, küürisin mina ennast siin
Kogu ellujäämist saatis meeskonna kuues liige Nälg. Üleelamiseks eraldatud toidukogused olid umbes viiendik ühe inimese päevasest soovitatavast toidukogusest ning pesa tegemisega kulutatud energiat arvesse võttes oli see kohe päris köömes karu teadagi milles. Õnneks on mul piisavalt polstrit, mis nii külma kui nälja eest hoiab. Kuid arvestades, et see polster on omandatud hea isuga, siis mõjus piiratud võimalus hambaid kulutada rusuvalt, aga värskendavalt. Olles ruumis viiekesi inimestega, kellega varasemalt kas üldse või ainult põgusalt kokku oled puutunud, oli hea tunda piiratud ressursside tingimustes iseenesest tekkinud solidaarsust, vendlust, ühtehoidmist ja meeskonna tunnet. Kõike jagati sõbralikult, kaks ampsu ja edasi, ning kõik olime võrdselt näljased. See heli, mis konservikarbi põhja kraapides tekib, mis kestis pärast kaheminutiga tühjendatud konservikarpi veel umbes viis minutit, jääb ilmestama seda elamust ja emotsiooni. Ei oleks uskunud, et kolm sprotti näkileival võib maitsta nii jumalikult ja tekitada sellist rahulolu. Isegi veel oli teatav kõikvõimas ja kõiketeadev maitse, mida on raske kirjeldada. Olles tagasi koju jõudnud tundsin õndsat rammestust ja ülevat emotsiooni. Huvitaval kombel ei olnud loomalikku nälga, mida kartsin. Ahjukütmise ajal unistuseks olnud külmkapis ootava metsseakonservi otsustasin ka alles jätta. Mine tea, kuna vaja läheb 🙂
Suu jookseb vett kahe lonksu tee peale
Kuid miks ma seda kõike tegin? Tundsin, et tulenevalt praegusest geopoliitilisest situatsioonist ja muutunud julgeoleku keskkonnast tuleb omandada kogemusi, mis Lääneliku elumudeliga koos ei käi. Tegin seda, et pärast poole tunnist elektrikatkestust ja teadmatust ei oleks mu ainuke survival plan Selveri rüüstamine. Samuti oli kergelt öeldes villand igapäeva rutiinist ning vaja oli kerget raputust ja vürtsi tavalisele poliitelule. Nädalavahetus punkris näljas olles laadis patareisid rohkem kui terve nädal Vahemere rannas Pina Coladasid lakkudes. Soovitan kõigile!
Lõpetuseks, parafraseerides kultusfilmi „Malev“, öt mös söllöl köögöl pölöötökögö pöstmöst ön? Tuleb vastata: Ö-ögö vöst öö ölögö… Kuid enamus teist niikuinii ei viitsi lugeda erakondade programme ning teate võib olla kolme uhkemat ja populistlikumat valimislubadust. Samuti teate ka umbes kolme kandidaati iga erakonna nimekirjast enda piirkonnas ning lõpuks otsustate kõhutunde, värviarmastuse, tekitatud hirmu või välise ilu järgi. Paljudel on kindlasti ka kujunenud veendumused. Seda hindan kõrgelt, isegi kui need minu omadega kokku ei lange. Kuna käimasoleval missivõistlusel ja varasema „poliitkarjääri“ jooksul olen panustanud enamjaolt talendivoorule ja küsimuste-vastuste sessioonile, siis võitmiseks on vaja ka bikiinivoorus siredat säärt näidata. Imelik öelda, aga loodan, et meeldib 🙂