Hääd lugejad. Tänaseks on järjekordne demokraatiapidu läbi saanud. Mõned lakuvad haavu ja mõned pole võidujoovastuse pohmelli veel ära põdenud. Nagu teada, võitis valimised Reformierakond ning minu poolt palju õnne!! Edu Eestile parima võimaliku koalitsiooni kokkupanemisel. Hea meel on ka väikeste erakondade parlamenti saamise üle. Nüüd on supp vähe tummisem.
Kuigi valimisõhtul märgiti mu tulemuseks 501, siis järgmisel päeval korduslugemisel korrigeeriti või tehti ümardus ning lõplikuks tulemuseks tubli Jakobson ehk 500. Valimistele eelnevalt olin seadnud endale ainsaks miilikiviks, et kui saan alla 300 hääle, siis võtan bändžo, hakkan jooma ja mõtlen oma eesmärgid ja sihid elus ümber. Valimispäeval aga tundsin juba, et ega see olukord nii hull ka ei ole, kui isegi alla 300 tuleb, sest suuri nimesid oli nendel valimistel palju ja hääli piiratud kogus. Mina ja mu maks täname kõiki toetajaid!! 🙂
Kuid nüüd kampaania põnevamatest seikadest nagu pealkiri lubas. RK kampaanias panime seekord rõhku kahele asjale: Otsesuhtlus Jõgeva linna tänavatel ja ruuporikampaania. Lisaks veel mõned ühekordsed ettevõtmised kohalikus kontekstis. Otsekontaktid Jõgeva tänavatel olid väga positiivsed ning negatiivset vastukaja üllataval kombel ei saanudki. Ainult veebruari alguses Jüriga Jõgeva Selveris tehtud kampaania käigus üks naga lubas järjekindlalt mu sisetemperatuuri süttimispiiri ületamiseni viia ja kostitas meid rahvusvahelise keskmise sõrme sümboliga. Isegi parklast välja sõites jäi ta ukse ette seisma, et viimast korda „linnukest“ näidata :). Nagu ikka, siis tekkisid põnevad seigad meie ruuporikampaania käigus. Ruuporikampaania tarbeks laenas üks Jõgeva vanahärra meile oma šigulid, mille eest ma härrale südamest tänulik olen.
Esimene huvitav seik oli Mustvees, millest pärit ka selle postituse pealkiri. Olles teinud siksiga Mustveele ringi peale, parkisime end Mustvee Konsumi ette, et inimestele valimisnänni jagada. Nii pea kui autost välja sain astuda hõikas üks kohalik krahv poe eest tugeva vene ja alkoholi aktsendiga „Kuule Joobu, vaata kus sa pargid!“ Vaatasin, ei näinud ühtki parkimiskorralduslikku märki, kuid täpsustasin siis kohaliku härra käest, mis tegu ning parkisime ümber. Pidi olema invaliidi koht. Tänud härrale, et viisakalt meie tähelepanu juhtis meie eksimusele. Parkisime ümber ja läksin siis abivalmi seltskonnaga rääkima. Materjale jagades ütlesin neile ka mõned tunnuslaused ja väärtused, mille eest seisan. Selle peale sain suhteliselt küünilise ja ükskõikse vastuse: „Mis siis!? A kus pudel on?“, aktsent jätkuvalt sama. Muutusin siis tõsiseks ja vastasin: „ Kui sa oma hääle pudeli eest annad, siis järgmise nelja aasta jooksul on see pudel ka kõik, mida sa oma saadikult oodata võid. Tuleb ka see kandidaat, kes sulle pudeli on nõus tegema, kuid sa peaksid rohkem tähelepanu sisule pöörama.“ Härra jäi vaikselt mõttesse ning soovisin talle kena päeva ja läksin järgmisi inimesi tülitama oma valimiskraamiga. Kogu selle kampaania juures ei olnud see aga viimane kord kui mult pudelit küsiti, vastasin ka järgmisele küsijale samamoodi. Aga mis selles siis märgilist on? See, et „pudel hääle eest“ on mõnede jaoks niivõrd iseenesest mõistetav, et vaadatakse imelikult, kui sa pudeliga ei tule. Siin on aga päris suur mõtlemise koht.
Järgmine meelde jääv seik oli tagasiteel Kuremaal, kus ühe erakonna esinumbri abikaasa tunnustas meie tegevust järjekordse rahvusvahelise viipega, mida me ka varasemalt ruuporikampaaniat tehes näinud oleme, näpud suunatud oimukohale ja keeras kätt. See signaal peaks andma viipe saajale märku, et ta on kas hullumeelne või madala mõtlemisvõimega. Kuid minu silmis on selline „hullumeelsus“ tervitatav ning nagu öeldakse, hullumeelsuse ja geniaalsuse vahe ongi väike ning asjatundmatud ei pruugigi kaugelt vaadates neil vahet teha.
Siis. Jõgeva linnas oma kodutänavast välja keerates üks vanem härra hüsteeriliselt vehkis meie poole ning saatis ka maast võetud kivi meie poole lendu. Härra oli aga väga väärikas eas ning õnneks polnud kätes nii palju jõudu ja kivi teekond lõppes enne autoni jõudmist. Palusin Kristianil, et jäägu seisma, sest tahan vanahärraga rääkida. Autost välja astudes oli vanahärra ikka veel silmnähtavalt häiritud ning üritas maakülge jäätunud kivi jalaga lahti lüüa, et oma arvamust meist ka tegudega toetada. Jällegi läks õnneks ning kivi maaküljest lahti ei tulnud. Pöördusin härra poole ja palusin tal rahuneda. Härra rahunes suhteliselt kiiresti, kui sai ennast välja elatud. Ta ütles, et sellist jubedust nagu meie korraldame ei ole ta oma elu jooksul näinud, mis sest, et kaks sõda üle elanud. Ütlesin talle, et valimiste eelne aeg on ning propaganda pressibki uksest-aknast sisse. Meie lihtsalt läheneme omapärasemalt. Küsisin, kas see on parem, et ta postkast paksult mittepõlevat makulatuuri erinevate kandidaatide nägudega täis on? Palusin tal olla tolerantsem ja lubasin, et varsti on valimised läbi ning siis ei näe te enam ühtki poliitikut järgmise nelja aasta jooksul 🙂 Vanahärra sai end välja elada ja rahunes maha.
Viimane värvikam juhtum toimus Tabiveres, kus peale tehtud agitatsiooni tiire tänavatel läksime jällegi poe juurde materjale jagama. Autost välja astudes tuli poe tagant välja üks noorem härra, kes pidas vajalikuks kostitada meid oma arvamusega ja soovitustega. Tsiteerin tugeva tsensuuriga: „Tõmba minema oma siksiga enne kui ma selle põlema panen“. Lehvitasin ja tänasin teda nõuande eest ning läksin poe ette inimestega suhtlema. Möödus mõni minut, kui poe tagant see samune noor härra, kes oma reede hommikut Tabivere poe taga veetis aimatavat rekreatsiooni tegevust tehes, välja astus. Kindlal sammul liikus ta minu suunas ja jätkas oma arvamuse valjuhäälset avaldamist. Järjekordselt tsenseerimist vajavate väljendite saatel manasin näole sisse harjutatud poliitiku keep smiling naeratuse ning astusin talle kaks sammu vastu, et ka talle šokolaad ja visiitkaart anda. Normaalsesse vestluskaugusesse jõudes härra tempo vähenes, häälenivoo langes ja ka tonaalsus muutus agressiivselt etteheitvaks: „Sa ei tohi nii külavahel inimesi häirida“. Õigustasin me tegevust sellega, et ühtegi seadust me ei riku ning järelikult ikkagi tohib. Minu poolt ulatatud šokolaadist ja visiitkaardist esimese reaktsiooniga ta keeldus, kuid murdosa sekundi jooksul mõtles siiski ümber ja võttis vastu. Ütlesin talle sama, mida vanahärrale Jõgeval, et valimised on ning praegu pressibki poliitinfot peale. Varsti on rahu maal ja ei näe te enam jälle neid poliitikuid pikalt. Äkitselt rahunenud härraga saime veel mõned laused vahetada ning siis lõime käed ja läksime laiali.
Tagasiteel Jõgevale. Vastu sõitev politsei auto pööras ringi ning nägime tagapeeglis diskot. Jäime tee äärde seisma ning auto juurde tulnud politseinikud palusid näha autodokumente ja juhiluba. Põhjendati auto kinnipidamist, et neile vastu sõites olevat me kaldunud vastassuuna vööndisse. Vaarpuu vabandas ja tunnistas, et jah, võis juhtuda, kuid kuna teekatte märgistus puudus ning bussitasku oli ka, siis oli raske hinnata kust jookseb tee keskpaik. Sellest vastusest politseinikele piisas ning meile tundus, et tegelikult pakkus neile lihtsalt huvi, miks kaks noormeest nende jaoks võõra punase siksiga nende piirkonnas liiguvad ning igaks juhuks tuleks selliseid kontrollida. Nähes autos ruuporit, uurisid korrakaitsjad naljatledes, kas meil on raskusi üksteise kuulmisega, et meil seda vaja on. Kristian kõrvalt jätkas teravmeelitsemisega, et no eks see siks ole lärmakas küll ning mina jätkasin, et tegeleme valimisagitatsiooniga ning ärgitame inimesi valima. Seepeale küsiti kellele me seda teeme? Vastasin, et endale. Küsiti, kes olen? Kristian andis neile kiirelt visitka ning mina ulatasin neile oma dokumendi, kui seda paluti. Seejärel uuris politseinik, et kas see valimisreklaami keeluaeg ei ole praegu? Ütlesin, et jah, poliitiline välireklaam on keelatud juba 21 jaanuarist, kuid meie tegevus ei ole valimisreklaam, vaid aktiivne valimisagitatsioon ning oma arvamust võin valjuhäälselt väljendada. Korrakaitsjaid rahuldas see vastus ning anti ka juhiluba tagasi. Enne laialiminekut uuriti veel, et kuhu me kavatseme välja jõuda? tekkinud võimalust kasutades teatasin: „RIIGIKOKKU!!“. Naerupausi järel täpsustasime, et me oleme juba kodu poole Jõgevale liikumas ning ehk tee peal põikame veel mõnest asulast läbi. Nii soovitigi meile head teed ja lubati meil edasi sõita. Visiitkaarti aga tagasi ei antud 😉
Sellised olid eredamad seigad sellest valimiskampaaniast. Kuigi sellest võib jääda mulje, et intensiivne ruuporikampaania tekitab negatiivset vastukaja, siis tegelikkuses olid need ikkagi üksikud erandid, kes selliselt käitusid. Kümnetes kui mitte sadades kordades rohkem oli neid inimesi, kellel selline tegevus näo naerule viis, kes meile lehvitasid, kes pöial püsti viibet tegid, kellele meie omapärane tegevus ühel või teisel kujul rõõmu tekitas. Ei ole vahet, kas naerdi meie kui hullumeelsete üle või oli inimestel lihtsalt tore mingit teistsugust elevust näha. Peaasi, et mingit tunnet tekitas ning valimispäeval ikkagi oma hääl anti.
Lõpetuseks tänan veelkord kõiki toetajaid ja abistajaid. Sügav kummardus ja siiras tänu!!! Sain palju positiivseid kogemusi ning töö jätkub.
Lõppu ka väike video ja mõned pildid möödunud valimiste illustreerimiseks:
https://www.youtube.com/watch?v=hPQsdqiA8wM&feature=youtu.be
Luisa käis Kuremaal? 😀