Lugesin tänasest Eesti Päevalehest Rait Maruste nime all kirjutatud lugu.
Sealsed mõtted ei vaja mitte poliitilist analüüsi, vaid pigem diagnoosi. Taoline mõtteviis ei ole mitte kahetsusväärne, vaid lausa haletsusväärne. Kui kinni võib asjadest arusaamisega ennast üldse mõelda?
Reformierakond, kas te ise saate aru, kui äravahetamiseni sarnaseks olete te muutunud Keskerakonnaga? Maruste lugu on selles mõttes puhas Kesknädala lugu igas oma lauses.
Maailmas leidub tõesti veidraid usulahke, kes kuulutavad ja kahjuks ka ise usuvad maailma lõpu saabumist. Kesknädal kinnitab meile numbrist numbrisse, et kui nemad Tallinnas võimult kaovad, ongi maailma lõpp käes. Seejuures, pange tähele, nad ise usuvad seda!
Reformierakonnaga on juhtunud sama, ainult et riigi tasandil. Kas te kõik tõesti usute, et kui Jürgen Ligi pole enam rahandusminister, siis kukub kokku Eesti rahandus, kukub kokku Euroopa majandus ja euro asendatakse drahmiga? Ta ise, muuseas, minu meelest usub seda! Aga Maruste väidet, et rahvakogu sarnaneb pronksiööga, ei luba endale isegi Kesknädal.
Ma saan aru, et võim võib pähe hakata. Aga ta ei pea ju tegema vaimust väetiks?
See enam kui 75 protsenti Eesti valijatest, kes Reformierakonda ei toeta, ei hau mingit vandenõu ! Nad lihtsalt arvavad teistmoodi kui teie! Head paranemist!