Eesti ühiskonna üks suuremaid väljakutseid on võitlus ääremaastumise vastu selle nimel, et elu maal ei hääbuks ja et tühjaks jäänud külades hakkaksid taas toimetama inimesed, et sealt kostaks laste kilkeid.
Kohaliku elu ja kohalike kogukondade toetamine kuulub nii riigi kui omavalitsuste kohustuste hulka. Võtmeküsimus on mõistagi töökohtade säilitamine ja loomine, inimeste liikumisvõimaluste parandamine ja seegi, et kool asuks kodu lähedal.
Rahva- ja seltsimajad
Paljud inimesed on jäänud raskuste kiuste maaelule truuks. Seda just rahuliku ja turvalise elukeskkonna pärast, et hing oleks vaba ja lapsed kasvaksid linnakärast eemal, looduse keskel. Kui soovite, siis samuti kodukohatunde või teadmise “juba minu esivanemad elasid siin” pärast.
Kõiges selles mängib sageli olulist rolli rahva- ja seltsimajade tegevus, laiemalt külaliikumine, mis viimastel aastatel on paljudes Eesti nurkades hoo sisse saanud.
Aktiivsed inimesed on haaranud initsiatiivi, nad koostavad külaajalugu, ehitavad külaplatse, taastavad seltsimaju, viivad ellu projekte, loovad traditsioone. Nad on heas mõttes külahullud, kes suudavad teisteski tekitada kogukonnatunnet ja luua emotsiooni “me oleme üks küla, kuulume kuhugi ja tegutseme selleks, et elu oleks elamisväärsem”. Nad pühendavad oma vaba aja sellele, et tõestada: elu maal on võimalik. Just tänu neile liigub vanker õiges suunas.
Kogu Eestis tegutseb arvukalt tublisid ja tarmukaid külaseltse. Toon näiteks Harjumaa Jõgisoo seltsimaja, mille kohalikud talumehed panid püsti 1925. aastal, olles enne kogukonnalt raha kogunud ja laenu võtnud. Praegugi kuulub see uhke seltsimaja kohalikule rahvale. Jõgisoo seltsimaja tegevuses lööb kaasa juba kuues põlvkond: lapsed, kes alles avastavad kaunist kodukanti.
Kohtumistel külaliikumise ja rahvamajade liidritega olen jõudnud tõdemusele, et nüüdisaegsest seltsitegevusest on kujunenud omamoodi eestluse ja rahvuskultuuri selgroog, mille kulminatsioon on laulu- ja tantsupidu.
Hämmastav, kui paljud inimesed korraldavad vabatahtlikult kohalikku elu. Nad on kohal talgutel, käivad huviringides, laulavad-tantsivad ja teevad kõik, et laulu- ja tantsupeost saaks kogu Eesti rahva pidu.
Aastate jooksul on külaelu edendada aidanud nii riik kui omavalitsused. Euroopa Liidu tõukefondide toel on renoveeritud hooneid, korrastatud külaplatse, soetatud keraamikaahje ja heliaparatuuri.
Tõsi, omavalitsused on üsna erineva innukusega siin õla alla pannud. Samuti puudub visioon, mis saab edasi ja kuidas säilitada saavutatu.
Sära tuhmub
Tunnistagem: viimastel aastatel on päris palju investeeritud ehitistesse ja inventari. Aga selleks, et tagada külaelu jätkusuutlikkus – külaseltside, seltsi- ja rahvamajade sisuline ja elav töö –, on vaja luua süsteem, mis annab kindlustunde neile sädeinimestele, kes loovad ja hoiavad maapiirkondades rahvakultuuri.
Pahatihti raugeb eestvedajatel, kes päevasel ajal on seotud oma põhitööga, jõud vaimuelu ja sisulise tegevuse suunamisel. Öötundidel võib küll kirjutada projekte ja teha raamatupidamist, kuid mitte juhendada huviringe.
Tunnistagem: riik ei ole seni neile inimestele küllaldaselt tähelepanu pööranud, jättes vastutuse kogukonna ja omavalitsuse kanda. Kardan, et ilma riigi lisapanuseta hakkab sära sädeinimeste silmades tuhmuma.
Seega on rahvakultuuri hoidjaid väärtustada hädavajalik. Riik peaks omavalitsusi toetama elanike arvu järgi, pearahapõhise kultuuritoetusega, mis võimaldaks tõsta kultuuritöötajate palka, panustada külaseltside tegevusse ja pakkuda senisest enam kindlustunnet neile ringijuhtidele, kes tegutsevad oma vabast tahtest.
Samuti tuleb muuta seadusandlust. Miks mitte koondada vastavad regulatsioonid rahvakultuuri seadusesse, mille väljatöötamine ja kinnitamine jääks küll järgmise valitsuse ja riigikogu teha?
Tasub analüüsida, kuidas seltsid või rahvamajad saaksid pakkuda eri teenuseid. Mitmes külas on loodud inimestele kaugtöö võimalused. Mõni seltsimaja pakub laste päevahoiu teenust, vajadusel on kohal massöör ja juuksur, on kohvikuid ja muuseume.
Jõgisoo seltsimaja kunstiringis alustanust on saanud silmapaistev keraamik. Noor andekas inimene sai tuule tiibadesse tänu sellele, et talupojad otsustasid 90 aastat tagasi luua seltsimaja ja taasiseseisvumise järel taastas kogukond järjepidevuse.
Oleme arvult väike rahvas, kuid meie kultuur on suur. Oleme rahvas, kes on ennast vabaks laulnud.
Et Eesti küla elaks, tuleb panustada küla- ja seltsiliikumisse.