Martin Hallik: Kuidas saab Tartu olla kasvav ülikoolilinn?

Tartu peab mõtlema, mida teha, et õppejõud ja üliõpilased tahaksid siia tulla, et nad tunneksid end ülikoolilinnas mugavalt ka väljaspool õppehooneid. Jalgratast selleks leiutama ei pea, aga jalgratas on kindlasti üks oluline märksõna.

Tartu identiteet on olla ülikoolilinn. Kui kasvavad ülikoolid, kasvab ka linn. Üliõpilased ja õppejõud, kelle üks võimalik valik on Tartu, peavad peale ülikooli taseme väga oluliseks ka keskkonda, kus nad elama hakkavad. Väljaspool auditooriumi või laborit veedetud aeg on samuti väga tähtis. Kuidas teha väga head ülikooli, teavad õppejõud ise piisavalt hästi. Ümbritsevat keskkonda aga peab looma linn, kus ülikoolide kampused asuvad.

Jalgrattateede võrgustik on Põhja-Euroopas üks klassikalise ülikoolilinna tunnuseid. Olgu siin näiteks Tartu sõpruslinn Uppsala.

Kesklinn peab olema ühendatud kõikide linnajagudega mõlemasuunaliste jalgrattateedega. Kõik linnaosad peavad olema omavahel samuti ühendatud selliste teedega. Peamised rattateed peaks olema kahesuunalised ja eraldatud jalakäijate rajast. See võimaldaks kiiret liikumist ratturitele ja ohutut jalutamist jalakäijatele.

Kiirelt läbitavate jalgrattateede võrk aitaks kaasa interdistsiplinaarsele õppele Tartu ülikoolis. Ülikooli eesmärk on arendada õpet, kus ühe eriala üliõpilane võtaks ka teiste erialade aineid.

Paljudel üliõpilastel on erinevaid akadeemilisi huvisid, mille tõttu tuleb liikuda ülikoolilinnakute vahel. Kui näiteks loodusteadusi õppiv üliõpilane sooviks ennast täiendada majanduse ja IT alal, peaks ta jõudma Maarjamõisa väljalt Narva mnt 4, kus praegu asub majandusteaduskond ning tulevikus kogu IT-õpetus.

Teekonna kogupikkus on umbes 3,5 kilomeetrit. Selle maa läbimine jalgsi võtaks ligikaudu 45 minutit, autoga seitse kuni üheksa minutit. Eraldiseisval ja kiirelt läbitaval jalgrattateel kulgemise aeg oleks umbes 15 minutit.

Pidades silmas, et paljud õppejõud peavad oma loengu ära vaheajata, oleks väga reaalne jõuda jalgrattaga õigeks ajaks Maarjamõisast Narva maanteele loengusse. Veelgi kiiremini jõuaks humanitaariakampusesse ülikooli peahoone läheduses. Maarjamõisa väljal on autoparkla kohti esialgu veel lahedalt, muudes ülikooli õppehoonete piirkondades neid leida on palju keerukam ja paljudes kohtades on need ka tasulised.

Rattateedest on vähe kasu, kui jalgrattaid pole kusagile parkida. Olukord on ses asjas muutunud tunduvalt paremaks kui aastate eest, aga teha saaks veel palju. Raudteejaama ja bussijaama lähedal peaksid olema suured ja turvalised rattaparklad, soovitatavalt katuse all. See soodustaks tudengite liikumist.

Nii Põhjamaades kui ka Hollandis on selline praktika koos rataste tiheparkimise suurepäraste lahendustega laialt levinud. Tartu ülikool on uute ja renoveeritavate õppehoonete juures jalgrataste parkimisele pööranud viimastel aastatel tähelepanu päris palju. Renoveeritava raamatukogu juures oli varem 60 jalgrattakohta, praegu on 116 ja kui renoveerimine lõpeb, siis 254 kohta, mis on videovalve all.

Küll on probleem selles, et ülikooli raamatukogu juurde ei tule ühtegi jalgrattateed! Järgmise aasta jalgrattahooaja alguseks võiks olla näiteks Vanemuise tänaval juba selline tee olemas. Tudengid rõõmustaks kindlasti.

Nii tudengite, linnakodanike kui ka linna külaliste tarbeks oleks kasulik ja atraktiivne luua rattaringluse süsteem. Et jalgrattaga sõita, ei pea ju jalgratast omama. Rattaringluse süsteemi sisse seadmine maksab umbes pool miljonit eurot ning oleks Tartule märgilise tähendusega. See sobiks ka ülikoolilinna profiiliga ja eristaks meid teistest Eesti linnadest. Meil oleks kõiki linnakodanikke puudutav võimalus, mida teistel Eesti linnadel ei oleks.

Vaadates linnaeelarve suurust ning võimalusi tuleb nentida, et rattaringluse süsteemi elluviimine on eelkõige poliitilise tahte küsimus. Väga mõistlik oleks see pingutus teha koos Tartu ülikoolidega. Usun, et ülikoolide juhid oleksid valmis sellega kaasa tulema, kui linn eest veab.

Samas peaks linnavõim pidama silma peal ise tekkinud rattateedel. Mõningatel puhkudel tuleks need teha korralikeks teedeks ja mõnikord tuleks rajada lähedusse korralik tee, et ise tekkinud tee kaoks.

Heaks (või halvaks) näiteks on ise tekkinud kergliiklustee Pauluse kalmistul Suure kaare sihi ühendamiseks Võru tänavaga. Ilusal kevadisel päeval on see Pauluse kalmistu allee täis jalakäijaid ja rattureid, kel pole surnuaeda mingit muud asja kui liikumine ühest linnaosast teise. Isegi Google Maps annab teada, et Suurest kaarest saab Võru tänava Selveri (Võru 77) juurde läbi surnuaia.

Mõistlik oleks rajada kergliiklustee surnuaia taha. Võidaks nii kodanikud kui ka Võru tänava ääres paiknevad ettevõtted.

Lisaks jalgrattaliiklusele on tähtis, et tudeng saaks elada ülikoolilinnas taskukohast elu. Üliõpilaste arv on näiteks Tartu ülikoolis langenud 2011. aasta 18 400 pealt 12 300-le.

Kui jälgida demograafilisi trende, siis pöörab tudengite hulk Eestis taas kasvule aastal 2019, kuid see kasv tuleb aeglane. Tallinlaste argumente jääda ülikooli oma kodulinna on kogunenud eelkõige ülikoolivälise keskkonna varal: kodus on odavam elada kui võõras linnas, ülikooli kõrvalt tehtavat tööd on kergem leida ja meelelahutust on rohkem. Jalgrattaga liiklemine on Tallinnas küll piinarikas, aga bussisõit on jällegi tasuta.

Selles olukorras peaks Tartu kehtestama eluasemetoetuse tudengitele, kes on registreerinud end Tartu kodanikeks. Üliõpilased, kes veedavad enamiku ajast Tartus, peaksid ausalt olema ka selle linna kodanikud.

Rahaliselt oleks see kasulik nii tudengitele kui linnakassale. Linn saaks rohkem toetust riigilt, töötavate üliõpilaste maksutulu tuleks Tartule ning üüriturg legaliseeruks palju kiiremini, ja ka sellest võidaks linnakassa.

Kui Tartu ülikoolile on olnud sobilik panna mõningatel erialadel välja spetsiaalseid stipendiume eriti andekatele sisseastujatele, siis haakuks eluasemetoetus tudengitele linna poolt olemuslikult kenasti.

Lennuühendused paari olulisema lennujaamaga on Tartu ülikoolidele ülimalt tähtsad. Tippteadlase ajagraafik on sama tihe nagu suurfirma juhil, mitme ümberistumisega lennud võetakse ette äärmise hädavajaduse korral, sest ajakulu on lihtsalt lubamatult suur.

Rahvusvahelisi lennuliine võiks asendada kiire (vähemalt 160 km/h) ja tihe rongiühendus Tallinna lennujaamaga.

Paraku ei ole Tallinna lennujaamastki otselende piisavalt paljudesse sihtpunktidesse ning saada uusi rahvusvahelisi lennuliine Tartusse tundub praegu kiirema võimalusena kui kiire raudteeühendus. Tartuga on selles mõttes sarnane Groningen. Ka selles linnas ei ole rahvusvahelist lennujaama ning ühendusteeks pealinna lennujaamaga (vahemaa samuti umbes 180 km) on raudtee.

Rongiliikluse puhul tuleb tõdeda, et kõige tähtsam on saada kiire rongiühendus Tallinna ja Riiaga. Kaugematesse paikadesse sõidaks tegevteadlased ikka pigem lennukiga.

Elukeskkond mängib tulevaste üliõpilaste valikute juures üha suuremat rolli. Ülikoolide ja linna jõud tuleb ühendada elukeskkonna parandamisel ja selle aktiivsel reklaamimisel nii Eestis kui ka välismaal.

Allikas: Tartu Postimees

See sissekande postitati kategooriasse Uudised märksõnadega , , , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>