Asko Tamme: Tselluloositehas?

Millalgi 2017. a. varakevadel hakkasid ringlema kuuldused hiiglaslikust puidukeemiatehasest, mida Tartu lähedale kavandatavat. Sellele, kes väga hoolega vastavat inforuumi ei jälginud, kinnitasid esmaseid kuuldusi EstFor Investi infoüritused maikuus Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Käisin Supilinna Seltsile saabunud kutsega ülikooli esitlusel vanas kliinikumi sünnitusmajas, ja mis selgus?

Tõepoolest, kavandatakse tehast. Tehas toodab aastas 700 000 tonni tselluloosi, milleks kasutataks ära praegu Soome ja Rootsi eksporditav madalakvaliteediline (paberi)puit, tehase ehitus läheb maksma miljard eurot, ta tõstab Eesti SKP-d 1,5%; tegemist saab olema kõrgtehnoloogilise (uue põlvkonna) ettevõttega, tehase kohana nähakse Suur-Emajõe lähemat ümbrust – aga see pole probleem, sest kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat, mis tähendab seda, et saastet praktiliselt pole.

Kõike seda esitati viimse detailini lihvitud suhtekorraldusraamistikus: ülikooli kohtumist juhtis Hannes Rumm, ette olid valmistatud kaunid animatsioonid „valgeks kullaks“ muutuvast „rohelisest kullast“, kasutati rakendusuuringute keskuse CentAR tehtud majandusanalüüsi, kõik oli üdini optimistlik ja positiivne. Küsimusele “kellel seda hulka tselluloosi vaja on?” vastati üldiselt: Hiina ja internetikaubandus. Kogu esitluse arvatavasti kõige kasutatum sõna oli ‘väärtus’: väärindamine, lisaväärtus, väärtusahel, väärikas kasutus, väärtuslik materjal jne.

Kõik on käinud kibekiiresti

Juba esitluse ajal selgus (ja ega seda ei varjatudki), et plaanidest ollakse juba palju kaugemale jõutud: on loodud kolme ülikooli, TÜ, EMÜ ja TTÜ rektorite ühine nn akadeemiline nõukogu, mis annab tehase loomiseks ja tehase toodangu kasutamiseks parimat nõu. Selles küsimuses, kui kaugele on jõutud tegeliku kavandamisega, oldi minu mäletamist mööda ähmasemad, „oleme esitanud taotluse planeerimiseks“.

Esitati ka mõned kriitilised küsimused, mis keskendusid metüülmerkaptaanile  – “Ärge muretsege, kaasaegne tööstus on lõhnavaba”; metsamaterjali hinnakujunemise loogikale;  ülikooli positsioonile kogu protsessis. Kõik küsimused said sujuva ja heatujulise vastuse – ärge muretsege, kõik on alles lahtine, me leiame parimad lahendused, kõik saab olema tip-top.

Pärast infokoosolekut asusin lähemalt uurima, millega tegemist on, ja tsiteerides Andrus Karnaud Postimehes (arvamus 23.04.2017): asja mastaapsus lõi hinge kinni. Ja peamine ei olnud mitte niivõrd planeeritu suurus (ja küsimus mõttekusest), kuivõrd see, kui hästi protsessi on juhitud ja kui kaugele juba jõutud on. Kindlasti on mitmed asjahuvilised teinud oma kronoloogiaid, siin viide ühele neist: https://peripheral.ee/blog/2018/02/10/kronoloogia/.

2017. aasta mais, kui Tartu akadeemilise ja muu avalikkuse ette selle plaaniga tuldi, oli juba ammu esitatud eriplaneeringu avaldus, Riigikogu oli planeerimisseadust muutnud nii, et eraettevõtja saab ise endale vajalikku riigi eriplaneeringut rahastada ja ka valitsus oli planeeringu algatanud. Samuti olid ministeeriumid ja maavalitsused omavahel mitmeid kirju vahetanud, nii planeerimisseaduse muudatuste kui ka juba konkreetselt algatatava planeeringu suhtes. Kõrvaltvaatajale tundub ka, et arendajate soove valitsusele ja riigikogule on sealjuures hästi järgitud. Et meelde tuletada: enne protsessi algatamist esitasid rahastajad valitsusele 12 soovi.

Refereerin siin lühidalt dokumenti, mida olen oma silmaga näinud:

  • valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt
  • projekti käsitletagu Eesti arengule olulise investeeringuna
  • asukohavaliku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi
  • muudetagu planeeringuseadust
  • kiirendatagu menetluste tempot
  • seada vajalikule 100 ha riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see
  • võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini
  • ehitada riigi kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks (sh Eleringi liitumispunkt krundi piiril)
  • pikendada RMK kestvuslepingute aega
  • poliitiline toetus finantseerimisele
  • suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis
  • muuta 60-tonnise kandejõuga veoautode regulatsiooni (anda õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras).

Sellise nimekirja esitamist ei saa EstFor Investi juhtidele kuidagi pahaks panna. Selge on ka üldine tegevusloogika: tehakse jõulist veenmistööd ehk lobi, kasutades selleks ka parimaid Eesti suhtekorraldusettevõtteid JLP ja Milton Nordics ning tippõigusbürood Ellex Raidla.

Küll saab imestada selle üle, et valitsus seda nimekirja juba eelnevalt avalikkusele arutamiseks ei esitanud, ja seda, kui ladusalt Eesti otsustajad neid soove täitma asusid. Näiteks läbis planeerimisseaduse muudatus Riigikogu kahe nädalaga (lugemised 4., 12. ja 19. aprillil), kusjuures ettekandjad argumenteerisid häbenemata „me peame seda kiirkorras tegema, sest EstFor Investil on vaja”.

Võiks eeldada, et pärast planeeringu algatamist on kõik liikunud tavapärases, tehase projekteerijatele meelepärases taktis. Riigihange planeeringu läbiviija leidmiseks kuulutati välja augustis tähtajaga oktoobris; detsembri alguses esitati avalikkusele Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) süsinikuringe uuring, mis oli rajatava tehase suhtes ülipositiivne; perioodiliselt ilmuvad ajakirjanduses optimismist õhkuvad arvamuslood.

Mis on valesti?

Tõsi, vähehaaval on hakanud valjemat ja süsteemsemat häält tegema ka kahtlejad. Mis siis valesti on? Miks me ei võiks rahulikult lasta riigil koostöös arendajaga vajalikke uuringuid teha ja heausklikult eeldada, et tehakse kõik vajalikud uuringud ning nendest uuringutest lähtudes omakorda parim otsus? Seda ei luba esmaselt paar-kolm asjaolu  ja kui nendesse süveneda, tekib küsimusi järjest juurde.

Kõigepealt, mis seal salata, äratas kahtlust EstFor Investi juhatuse liiga ladus ja liiga ilus jutt. Jutt, millel on täpsemal vaatlusel terve hulk üsna standardseid „rohepesu“ tunnuseid.

  • Ei ole mõtet rääkida puidurafineerimisest, kui ainus toode on pleegitatud tselluloos ja kõik kõrvalsaadused lähevad põletamisele.
  • Totaalselt eksitav on kõnelda „parimast võimalikust tehnoloogiast“ kui millestki, mis välistab keskkonna saastamise. Parim võimalik tehnoloogia ei tähenda midagi ülipuhast ja mittesaastavat. Parim võimalik tehnoloogia tähistab lihtsalt Euroopa Liidu üldisi tootmise juhtnööre koos normidega, mille eesmärk on saaste minimeerimine nii, et see oleks ka majanduslikult võimalik.
  • Samuti on märgatav see, et küsimustele, mis tehase rajamist heas valguses esitavad (majandus üldiselt, puidu kasutamine Eestis, toodetud elektri ülejääk) pühendatakse kogu tähelepanu, teistpidi tõusnud küsimustele – kohavaliku protseduurid, saaste maht ja olemus, puiduressursi küsimused  – vastatakse: selgub töö käigus, uuritakse jmt. Loomulikult ei saa arendajale ette heita, et nad püüavad oma projektist kõnelda võimalikult atraktiivselt. Küll aga tekitab tõsiseid küsimusi riigi hoiak, nagu eespoolgi nimetatud.
  • Peaküsimus on ikkagi: kas riigi eriplaneeringu algatamine ilma vähimagi eeluuringuta, ilma sotsiaalset mõju kaardistamata, ilma kordagi kindlalt tehase mõjualasse jääva linna kodanikega konsulteerimata on ikka õige?
  • Kas keskkonnaminister, kinnitades, et pole ühtki põhjust planeeringu algatamist küsitavaks seada, täitis oma hoolsuskohustust? Ja viimaseks piisaks oli minister Kiisleri avalik noomitus rahvaliikumisele Eesti Metsa Abiks – et miks ometi nad olukorras, kus avalikkusega pole arvestatud, kohtusse lähevad?

Kogu poliitikutepoolne retoorika järgib tehase algatajate sõnastust: me ei räägi sellest, kas tehas tuleb, me räägime, mis tingimustel ta tuleb. Loomulik, et sellises olukorras inimesed imestavad ja hakkavad ennast liigutama, asjaga kurssi viima, mõtlema, mida saab teha ja mida peab tegema, et võõrad plaanid sinu elu ja kodu ära ei rikuks.
Selts asus tegutsema

Supilinna Seltsi juhatus arutas tehasekava ühel oma kokkusaamistest läinud aasta sügisel ja otsustasime, et viime selle asja linnaosaseltside ümarlauale arutada. Küsimusi oli mitu: kas on üldse põhjust muretseda? Kui on, siis mille üle täpsemalt? Mida me teha saame? Ja viimasena, aga mitte väheolulisena: millisteks sammudeks meil õigupoolest volitused on?

Ümarlaud toimus oktoobris, sinna kutsuti ettekandjateks Virve Sõber, Supilinna seltsi liige, kes üldiselt kordas oma suvist Teaduste Akadeemia ettekannet („Tehase prognoositavad keskkonnaohud“) ja Kaili Viilma Keskkonnaametist, kes andis ülevaate, kuidas projekt liikunud on ja mis on järgmised sammud. Tartu linnaosaseltside, st Annelinna, Ihaste, Tähtvere, Tammelinna, Karlova ja Supilinna seltside kohalolnud esindajad leidsid, et peaprobleem, millega tegelemiseks ka seltside juhatustel sellisel kujul volitused on, on informatsiooni puudus.

Leiti, et antud juhul ei saa seltsid võtta seisukohta poolt või vastu, küll aga võivad nad nõuda rohkem ja paremat infot ja ka ise oma liikmete ja Tartu kodanike paremaks informeerimiseks tööd teha. Peamiste mureküsimustena sõnastati järgmised kuus punkti:

1) Tartu kui traditsioonidega hariduse- ja koolidelinna keskkonna võimalik halvenemine

2) Võimalik õhureostus

3) Emajõe ja kogu Peipsi vesikonna seisund

4) Kogu protsessi läbipaistev, avatud ja demokraatlik juhtimine

5) Eesti metsavarude piisavus sellise projekti jaoks

6) Järsult kasvav transpordikoormus Tartu ümbruses

Otsustati asutada algatusrühm, mis sai ülesandeks tehase kavandamisega seotud kaasamis- ja infoürituste korraldamine. Praeguseks (aprill lõpp) on toimunud kolm infoseminari, teemadeks tselluloositootmise tehnoloogia ning sellega alati ja olemuslikult kaasnev keskkonnamõju, Eesti metsaressurss ja vesi. Jätkame veel sel kevadel planeerimis- ja majandusteemadega. Täpsemalt vt leheküljelt www.tartlane.ee.

Tartu teadlased ja kodanikud alustasid allkirjade kogumist

Niisiis otsustasid linnaosaseltsid, et otsustajatele nõudmiste esitamine pole meie pädevuses ja kui on vaja protsessi mõjutada, kasutatakse ära planeerimisprotsessis ette nähtud kaasamisvõimalusi (planeeringu menetlemise käigus on ette nähtud neli avalikustamisperioodi).

Ligikaudu samal ajal tekkis üks väike teadlaste ja linnakodanike ring, kes otsustasid, et protsessi peaks püüdma siiski mõjutada ka süsteemiväliselt. Nad algatasid allkirjade kogumise nn Tartu apellile, nõudmisele eriplaneering katkestada ja uuesti alustada tavapärast planeeringut, mis annaks Tartu linnale suurema võimaluse sõna sekka öelda.

See nõudmine iseenesest midagi enneolematut ei ole, rahvaliikumine Eesti Metsa Abiks on püüdnud sama teha kohtu kaudu (nende nõuet ei võetud alamates astmetes kaalumisele ja selle artikli kirjutamise ajal oodatakse Riigikohtu vastust edasikaebamise saatuse kohta). Väike erinevus oli ehk selles, et pöördumine otsustati suunata linnavolikogule ja linnapeale , et linn nõuaks riigilt eriplaneeringu tagasivõtmist. Kirja levitati ainult sõbralt-sõbrale ja tuttavalt-tuttavale võrgustike kaudu, ent siiski koguti kolme-nelja päevaga ligi poolteist tuhat allkirja, märkimisväärne  osa neist Tartu Ülikooli ja Maaülikooli teadlastelt. Hiljem on kiri allkirjastamiseks üleval olnud petitsioon.ee keskkonnas. Tartu apelli töögruppi kuuluvad lisaks supilinlastele (Tiia Kõnnussaar, Asko Tamme, Marju Unt) Tartu ülikooli teadlased Peeter Hõrak, Asko Lõhmus, Ülo Mander, Virve Sõber,  Kristjan Zobel ning metsateadlane Raul Rosenvald Eesti Maaülikoolist.

Tartu apell osutus mõjukaks

Peab nimetama, et kirjal oli mõju. Täpsemalt võib asjade käigust lugeda leheküljel tartuapell.ee, aga kui 1. märtsi üleriigilises Postimehes teatas linnapea Urmas Klaas, et tehas Tartule ei sobi, et see ei vasta meie väljakujunenud majandusmudelile ja ettekujutusele tartulikust elukeskkonnast, on see kahtlemata apelli töörühma etapivõit.

Linnavolikogu tehaseteemalise erakorralise koosoleku ajaks 7. märtsil oli pöördumisele ühel või teisel kujul alla kirjutanud üle 8200 inimese ning volikogu võttis üksmeelselt vastu otsuse nõudmisega valitsusele eriplaneering lõpetada.

Ja lõpuks peaküsimus, mida nii mõnigi lugeja selle ligikaudu aasta jooksul on endalt küsinud: mida mina teha saan? Vastus on: palju. Mõtlevad ja teokad inimesed, kodanikud selle sõna tõelises ja parimas tähenduses, suudavad mägesid liigutada, ammugi saavutada ausat ja erapooletut kohtlemist, kui nende ukse alla hiigeltehast tahetakse ehitada.

Avaldatud aprillikuu Supilinna Tirinas

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>