Author Archives: helen

Martin Hallik: Kuidas saab Tartu olla kasvav ülikoolilinn?

Tartu peab mõtlema, mida teha, et õppejõud ja üliõpilased tahaksid siia tulla, et nad tunneksid end ülikoolilinnas mugavalt ka väljaspool õppehooneid. Jalgratast selleks leiutama ei pea, aga jalgratas on kindlasti üks oluline märksõna. Tartu identiteet on olla ülikoolilinn. Kui kasvavad ülikoolid, kasvab ka linn. Üliõpilased ja õppejõud, kelle üks võimalik valik on Tartu, peavad peale ülikooli taseme väga oluliseks ka keskkonda, kus nad elama hakkavad. Väljaspool auditooriumi või laborit veedetud aeg on samuti väga tähtis. Kuidas teha väga head ülikooli, teavad õppejõud ise piisavalt hästi. Ümbritsevat keskkonda aga peab looma linn, kus ülikoolide kampused asuvad. Jalgrattateede võrgustik on Põhja-Euroopas üks klassikalise ülikoolilinna tunnuseid. Olgu siin näiteks Tartu sõpruslinn Uppsala. Kesklinn peab olema ühendatud kõikide linnajagudega mõlemasuunaliste jalgrattateedega. Kõik linnaosad peavad olema omavahel samuti ühendatud selliste teedega. Peamised rattateed peaks olema kahesuunalised ja eraldatud jalakäijate rajast. See võimaldaks kiiret liikumist ratturitele ja ohutut jalutamist jalakäijatele.

Heljo Pikhof: mida vähem magusaid jooke, seda tervemad lapsed

Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimehe Heljo Pikhofi kinnitusel on magustatud joogi maksueelnõu konkreetne samm Eesti inimeste ja eriti noore põlvkonna tervise heaks. „Meie laste ja noorte ülekaalulisuse ning sellest tingitud tervisehädadega on pikalt tegeletud, kuid probleemid pole kuhugi kadunud – arvestatav hulk kooliõpilasi on endiselt kas rasvunud või ülekaalus. Seega on vaja tõhusamaid lahendusi, sealhulgas ka muudatusi maksupoliitikas,“ avaldas Pikhof toetust rahandusministeeriumis valminud seaduseelnõule, mis läks täna kooskõlastusringile.

Pikhof: iga koolikiusatud laps on väikese ühiskonna möödalask

Poliitik Helju Pikhof leiab, et kuigi 90% lastest on koolis õnnelikud, tasub siiski tähele panna, et 10% ei ole. Tänane PISA-uuringu rahulolu mõõtva uuringu avalikustamine näitas nimelt, et Eesti koolis on probleemiks psühholoogiline vägivald. „Ma ei näe ülearu põhjust rõõmustada PISA-testi tõiga üle, et rahulolematuid õpilasi on Eestis „vaid“ kümnendik, mis tähendab ju, et tegelikult on neid väga palju,“ ütles SDE parlamendifraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof. „Jah, meil on tõesti enamus õpilasi oma eluga rahul, nad ei tunne koolihirmu, tulevad õppimisega toime – see on tore ja näitab Eestit positiivsest küljest. Ent mind paneb muretsema, et ligi kümnendik õpilastest teatas: neid kiusatakse sageli,“ sõnas Pikhof. „Viimane kui üks kujunemiseas inimene, kes kardab koolis haiget saada ja tunneb pelgust kooli vastu, on meie ühine mure, väikese ühiskonna möödalask. Just sellest saabki sageli alguse koolile ja üldse kõigele käegalöömine.“

Lemmit Kaplinski: Tartu muuseumid ERMi-järgses maailmas

Eesti Rahva Muuseumi valmimine seab Tartu ülejäänud muuseumid uude olukorda. Mida teha, et külastajad leiaksid üha sagedamini tee ka linna teistesse muuseumidesse? Kui kasulik oleks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone rajamine? Eesti Rahva Muuseumi avamine on loonud kõigile Tartu muuseumidele ainulaadse võimaluse ja isegi kohustuse vaadata uuesti üle oma eesmärgid, hinnata muutunud võimalusi, leida uusi külastajaid ja mõtestada ühist kultuuripärandit. Tartu linnavalitsus otsib praegu uut hingamist linnamuuseumile. Koos kultuuriministeeriumiga arutatakse Tartu kunstimuuseumi tulevikku. Linlastel tuleb samal ajal otsustada linnasüdame esindushoone saatus. Need pole aga üksikküsimused, vaid kõik otsused peavad teenima Tartu linna ja laiemalt kogu piirkonna strateegilisi eesmärke kultuuripärandi ning turismi- ja elamusmajanduse valdkonnas. Kuigi tööd on alustatud, ei ole linn veel jõudnud sõnastada oma nägemust terviklikust muuseumide ja külastuskeskuste võrgustikust. Seetõttu ei ole praegu mõistlik astuda ennatlikke samme, vaid töötada koos asjaosalistega välja tegevuskava, mis toetaks Tartu kui regiooni tõmbekeskuse edasist arengut. Kuigi pool muuseumide tegevusest on seotud kogudega, räägin ennekõike teisest poolest – külastajatest ja külastatavusest. Kogude asjus pole vaja astuda murrangulisi samme, tuleb vaid jätkata liikumist ühishoidla rajamise suunas. Külastatavuses on ERMi valmimise järel toimumas muutused ja neid tuleb analüüsida.

Karl Pütsepp:huviharidusest julguseni mõelda ja tegutseda

12. aprillil võttis Riigikogu vastu Eesti tuleviku mõttes ühe tähtsaima otsuse, mis praeguse koosseisu jooksul tehtud: alates selle aasta 1. septembrist eraldab riik igal aastal laste huvitegevuse toetuseks omavalitsustele 15. miljonit eurot. See ei ole väike summa, arvestades seda, et raha pole ette nähtud mitte „betooni valamiseks“, vaid huvihariduse sisuliseks arendamiseks ning lapsevanemate ja juhendajate toetamiseks. On tore, et sotsiaaldemokraatide 2015. aasta riigikogu valimiste põhilubadus viiakse ellu ning et selle läbi väheneb veelgi meie laste ebavõrdsus ning paraneb nende võimalus saada parim võimalik haridus. Huvihariduse roll Eesti haridussüsteemis on aasta-aastalt kasvanud. Kui varem oli ringide eestvedamine mõne üksiku entusiastliku aineõpetaja eralõbu, siis nüüd on see viimaks tänu sotsiaaldemokraatidele leidnud ka riikliku tunnustuse. See on oluline muutus ühiskonna mõtteviisis: on üldtunnustatud arusaam, et huviharidus peab olema kättesaadav kõigile lastele, olenemata nende rahalistest, tervislikest või asukohalistest võimalustest. Eesti-suguse väikeriigi puhul on lubamatu, et tuhanded noored ei saa rahalistel põhjustel kasutada ning eelkõige avastada oma täit potentsiaali. Ehk olemegi varem ilma jäänud järgmisest Arvo Pärdist või Kristiina Ehinist. Enam ei tohi me sellel juhtuda lasta.

Heljo Pikhof: koolilaste töötamise reeglid muutuvad paindlikumaks

Riigikogus olid täna teisel lugemisel töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad alaealiste tööle asumise korda ja lubavad lastel koolivaheajal senisest rohkem töötada. Noorte tööle võtmist pärsib ajale jalgu jäänud ja liiga keerukas paberimajandus, mistõttu plaanitakse juba sel subel lihtsustada laste kõrval ka tööandjate elu. “Alaealiste töötamist soodustab ka ajaliste piirangute leevendamine,” ütles riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof. “Oluline on rõhutada, et uued reeglid ei tee mingeid järeleandmisi laste õiguste kaitse ja tööohutuse vallas,” lisas Pikhof. Edaspidi teeb seadus vahet õppeveerandil ja koolivaheajal töötamisel. Alaealised tohivad juba lähitulevikus vaheaegadel varasemast rohkem tööd teha: 13-14-aastane ja vanem alaealine kuni seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Veel kehtiv kord lubab neil töötada kuni neli tundi päevas ja kuni 20 tundi nädalas. Koolikohustuslikele alaealistele jääb kehtima keeld mitte töötada rohkem kui pool koolivaheajast.

Toomas Jürgenstein: uus karmim alkopoliitika võitleb Oru Pearude vastu, kes sõidavad kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks

Usun, et tarvitan joovastavaid jooke Eesti keskmiselt, mistõttu pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel sõna võtnud. Samas pani sel nädal Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli kolmapäevase infotunni alguses laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgelt pandud tervise- ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks avaliku seisukoha võtmiseks ka alkoholipoliitika küsimuses. Sukeldun teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu, kes räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“ Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatavad sammud piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“

Lemmit Kaplinski: linna argine sünnipäevakink Tartu lastekunstikoolile

Tartu linn soovib osta riigilt ära ERMi vana näitusemaja Kuperjanovi tänaval, et muuta see linna seltsimajaks. Kui see plaan teostub, mida võiks siis peale hakata Tiigi seltsimajaga? Tartu linnal on auvõlg omaenda lastekunstikooli ees, mille uue õppehoone ehitus tuli 2009. aasta majanduslanguse tõttu katkestada. Nüüd on linnal tekkinud võimalus see võlg tasuda ja anda lastekunstikooli käsutusse peatselt vabanev Tiigi seltsimaja. Kuigi kool jääb endiselt kasutama kahte õppehoonet, rahuldab selline lahendus täielikult tema vajadusi ning loob linnaruumi huvitava telje Tiigi tänaval. Tartu laste-kunstikool, nagu seda tollal nimetati, asutati esimese omataolisena Eestis juba 1957. aastal. Raske on alahinnata mitmeaastase õppekava alusel omandatud kunstialase alushariduse tähtsust tulevaste tegevkunstnike karjäärile. Veel vähem tohib aga mööda vaadata sel aastal oma 60 aasta juubelit tähistava kooli ligi tuhandest lõpetajast, kellest ei saanud tingimata kunstnikud, vaid ajaloolased, koolijuhid, ettevõtjad või näiteks kaitseväelased. Neile kõigile on lastekunstikool andnud kogu eluks julguse otsida ilu enese ümber. Oskus mõista teiste inimeste esteetilisi valikuid on võrreldav võõrkeelteoskusega ja on sellisena üks tervikliku hariduse nurgakive.

Jarno Laur: tramm pole buss

Tartu uue üldplaneeringuga seoses kerkis pea esimese teemana üles võimalik trammiliin. Peatselt sekundeeris sellele monorelsi idee. Kui tõsiselt peaksime neid ettepanekuid võtma? Tramm, monorelss, metroo – mis te unistate, parandage parem asfaldiaugud ära! Mõelge neile asjadele siis, kui kõik muu, näiteks põhikoolid, on korras. Need on vaid paar reaktsiooni sotsiaalmeediast, mis kajasid vastu ettepanekutele radikaalselt muuta Tartu ühistransporti. On väga hea meel, et intrigeerivad ettepanekud ühistranspordi kohta on tekitanud huvi linna uue üldplaneeringu vastu ja pannud inimesi kaasa mõtlema. Ometi ei ole need ettepanekud pelgalt huvi tekitamiseks, vaid ikka soovist parandada linlaste liikuvust. Kolmandik tartlastest elab väga kompaktselt Annelinnas, seejuures on nende valdav liikumissuund igal hommikul ja õhtul kesklinn. Kahe linnakuga Tartu ülikool vajab head ühendust kesklinna ja Maarjamõisa vahel. Kliinikumi hooned vaevlevad pidevas parkimiskriisis, sest rahuldavat ühissõidukiühendust, mis laseks autota haigemajja arsti juurde või tööle või õppima, ei ole. Lisame siia äärelinna tekkinud Lõunakeskuse, mis erinevatel hinnangutel põhjustab umbkaudu poole Riia tänava liiklusvoost. Kas leida võimalusi suurendada tänavate läbilaskevõimet autode tarvis, ehitada enam korrusparklaid ja uusi sildu või pakkuda autosõitjale alternatiivi kergliiklemise võimaluste ja ladusa ühistranspordi abil. 

Heljo Pikhof: miks peab perevägivalla ohver lahkuma kodust, kuid peksja võib seal telerit edasi vaadata?

See, et naistevastase vägivalla ja perevägivallaga teemad on kerkinud viimastel nädalatel avaliku arutelu keskmesse, annab jõudu kõigile, kes on olnud aastaid toeks ohvritele ning seisnud selle eest, et Eesti kodudes oleks vähem vägivalda. Läinud aastal seadustas riigikogu vägivalla ohvritele erinevate teenuste pakkumise koos riikliku rahastamisega ja kiitis heaks Lanzarote konventsiooni.   Täna oleme astumas parlamendi saalis seaduseelnõu esimese lugemisega jõulist sammu Instanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja naiste parema kaitsmise suunas, kui me viime Eesti õiguse kooskõlla konventsiooni nõuetega. Karistusseadustiku ja välismaalaste seaduse muudatused kriminaliseerivad naiste ahistava jälitamise, naise suguelundite sandistava ümberlõikamise ja sundabielu. Lisaks muutub kuriteoks inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmine. Aga on igati põhjust edasi arutleda selle üle, mida oleks vaja veel muuta meie õigusnormides, suhtumises ja mõttelaadis.