Category Archives: Arvamusartiklid

Jarno Laur: Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga. Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks. On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud. Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda. Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

Toomas Jürgenstein: tänu ei küsi poliitilist eelistust, tee õnnele vist küll

Eesti riigi loojate ja iseseisvuse taastajate hulgas on erineva ilmavaatega inimesi. Kas tunnistame eri maailmavaadete vajalikkust ka tänapäeva Eestis? Riigikogu avaldas vabariigi aastapäeva eel tänu Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele. Avalduse esitajate hulgas oli kõikide erakondade esindajaid, lõpphääletusel vastuhääli ei olnud. Tõenäoliselt on inimesi, kellele tänu avaldati, lihtsam aduda, kui mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri gümnaasiumis. 

Aastapäeva mõtisklus

Eelmises linnavolikogus lahendasime lasteaiakohtade nappuse, otsustasime teha korda kõik Tartu koolid, igal aastal ühe, astusime samme linna inimsõbralikumaks muutmisel, jalgratturid ja jalakäijad ei ununud autoliiklejate kõrval ära. On oluline, et mitte ükski suur linnaruumiline lahendus kesklinnas ei valmi enam ilma arhitektuurikonkursita. Ja kui mitu arhitektuuriauhinda Tartusse eelmisel aastal tuli! Seisame selle eest, et lasteaia kohatasusid langetada, et need ei oleks siin enam Eesti kõrgeimad, otsime lahendusi paljulapseliste perede ja üksikvanemate toetamiseks lasteaiatasu maksmisel. Algklasside koolitoit on Tartus tasuta, aga linn võiks toetada ka lasteaialaste toitlustust. Oluline on aidata tartlasi, kel õlul raske hoolduskoormus, olgu eakate või puudega laste hooldamisel. Mida rohkem suudab linn pakkuda abi, mida inimestel tõesti vaja, seda õnnelikumad oleme me kõik.

Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus

Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emaotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame. Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale. «Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud. Ometi on suurtehasele piisava vooluvee hulgaga meil ka Pärnu ja Narva jõgi. Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Muid võimalusi aga ei kaalutudki, ehkki see on parima otsuse eeltingimus, mida nõuab ka Euroopa Liidu direktiiv. Mitte et ma tahaks nüüd Tahma-Tooma naabrite ukse taha sokutada, kuid näiteks Narva jõe lähikond oleks tehase tarvis tükk maad parem paik, oskavad nii mõnedki teadlased ütelda. Vett on jões rohkem, jõgi suubub merre, mitte järve, õhusaaste hajuks mere kohal laiali, meritsi saab ka tooret hõlpsalt transportida ning võtta oleks põlevkivitööstusest vabanevaid töökäsi. Tartu seevastu on kui kauss, mis kogub niigi kokku nii haisu kui tahkema õhusaaste. Emajõgi on meil nagunii põdura tervisega ja Peipsi järve ohustab eutrofeerumine. Kui kokku lüüa Emajõe vesikonda viimasel ajal uputatud raha, mis veekogude ravimiseks ja Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks kulutatud, saab tulemuseks küllap rohkem kui need märgilised miljard eurot. Ometi ei ole veekogud ikka veel piisavalt heas seisundis, igatahes mitte selleks, et võtta lisariske. Muide, juba mainitud eellepingus sai ka Emajõgi endale justkui imeväel puhta(ma)d paberid. Edasi. Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist. See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal. Kui ka tegemist ei ole huvide konfliktiga, siis huvide põimumisega igatahes. Nii või teisiti, selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Martin Hallik: mis tselluloositehase planeerimises murelikuks teeb?

Investorite soov saada rohkem kasu puidu väärindamisest on lihtsasti mõistetav ning võiks teoorias suurt kasu tuua kogu riigile. Hästi on mõistetav ka inimeste soov tarbida, kuid mitte saada tootmisest tulenevat saastet oma õuele. Kuidas võiks toimida kombinatsioon sellest, kui linnalise asula lähedale raudtee äärde ehitatakse tehas, mis annaks suurt majanduslikku kasu, aga samal ajal ei saastaks see üldse keskkonda? See on küsimus, millele peaksime suutma vastuse leida maikuuks 2019. 7. veebruaril oli Tartu linnavolikogu kahe komisjoni ühisistung, kus OÜ Est-For Invest koos rahandus- ja keskkonnaministeeriumi esindajatega tutvustasid tselluloositehase planeerimise käiku. Siinkohal peatukski eelkõige nendel probleemidel, mis seotud planeerimisprotsessi küsitavustega. Ettevõtjad ütlesid algatuseks ausalt ära, et ega neil mingeid uuringuandmeid ei ole ning et nad toetuvad oma jutus enda tehtud oletuslikele arvutustele. Uuringuid lubatakse teha kõigis kolmes ettevalmistusfaasis, mis peaks viima detailse planeeringulahenduse kehtestamisele konkreetses asukohas septembriks 2020. Seejuures peab asukoha eelvalik olema tehtud juba mais 2019. Vastava otsuse teeb riigihaldusminister. Kui ministeeriumid sätestasid tehase asukoha eelvaliku piirkondi, jäid lõpuks pinnale Tartumaa ja Viljandimaa. Kuigi esialgu oli valikus veel terve hulk piirkondi. Ettevõtjate nõudmisele, et lähedal oleks jõgi ja kuni kümne kilomeetri kaugusel raudtee, oleks sobinud hästi ka Pärnumaa. Selle viimase variandi otsingupiirkonnast välja jätmise argumendiks tõi keskkonnaministeeriumi esindaja asjaolu, et tehase heitmed võiksid kahjustada Pärnu jõe kalavarusid. Sama ametnik oli äsja kinnitanud, et kavandatav tehas ei tohi halvendada Emajõe veekvaliteeti. Nende kahe väite esitamine, seejuures samal koosolekul, viitab formaalloogilisele vastuolule: sama tehas halvendaks ühe jõe vee kvaliteeti, aga mitte teise oma. Tehase kavandajad rääkisid aga, et Soome näitel võib oodata hoopis vee kvaliteedi paranemist, sest Soomes olla saabunud analoogse tehase lähedusse elama jõeforell. Kala, kes armastab puhast vett. Korraga võis aru saada, et vee kvaliteet Emajões võib halveneda, jääda samaks või muutuda tehase tulekuga sootuks paremaks. Ei jäänud veenvat arusaama, kuidas see vee kvaliteet Emajões siis olema hakkab. Mure hinges jäi püsima. Mis siis ikkagi on teada kavandatava tehase parameetritest? Teame seda, et vaja on leida sada hektarit maad raudtee ja jõe läheduses. Teame, kui palju läheb vaja puitu, milleks on kuusk, mänd ja kask. Teada on ka tehase arvestuslik veetarbimise hulk ning see, et tehasesse tuleb 200 töötajat. Kindlasti teadsid tehase initsiaatorid, et keskkonnale tunduvalt ohutum suletud veeringlusega tehnoloogia ei ole võimalik lahendus, sest see rikub tootmisprotsessi. Samas teame me seda, et tehase eelprojekti pole olemas, nagu pole ka tehnoloogia kirjeldust. Seni tehakse uuringuid ja antakse hinnanguid baastehnoloogia põhjal. Baastehnoloogiale lisanduvate tehnoloogiliste protsesside vahel võib olla põhimõttelisi erinevusi. Est-For Investi eestvedajad kinnitasid, et löövad tõenäoliselt käed ühe konsultatsioonifirmaga lähema kuu jooksul, et too alustaks eelprojekti tegemist, mis võtab aega viis-kuus kuud. Seega valmiks projekt sügiseks, kõige hiljem jõuludeks 2018. Igal juhul enne eelvaliku otsust mais 2019. Ent siin kerkib esile kogu planeeringuprotsessi kõige küsitavam koht: oleks igati loogiline, kui tehnoloogia ja eelprojekt oleks olemas siis, kui alustatakse mõjude hindamise väljatöötamist. Kogu protsessi läbipaistvuse ja mõistlikkuse huvides oleks, kui eelprojekt ja tehnoloogia kirjeldus olnuks olemas sügisel 2017. Tõsi, investorid oleks pidanud võtma mõnevõrra suurema riski rahaliselt, seda tegemata on nad saanud seetõttu suurema rahva pahameele projekti suhtes. Praegune diskussioon on väga vajalik, aga seda peetakse paljuski baastehnoloogial tuginevate oletuste ja usu pinnal. Ainus tõsiselt võetav alus on analoogsete tehaste kogemus, eelkõige Soome kogemus.

Heljo Pikhof: tuge saavad nii erilised õpilased kui nende õpetajad

Kaasav haridus on meie koolikorralduse põhimõte juba 2010. aastast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi peab lapsel olema võimalus õppida kodulähedases koolis teiste omavanuste õpilaste seltsis.  See on mitmeti vajalik, osalt ka väärtuste küsimus: meie kõrval kasvab ja elab-töötab küllaga «ebastandardseid» inimesi, kes neist on keskmisest pikaldasem, kes andekam, kes vajab füüsilist abi. Sellele tuleb maast madalast silma vaadata ning elu-meluga harjuda tuleb ka erivajadustega lastel endil. Lõppeks – igaüks meist on eriline ja teistest erinev. Kuhu tõmmata piir? Hinnanguliselt kolm neljandikku hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastest käib juba praegu tavakoolis. Ja aasta-aastalt tuleb aiva juurde nii diagnoositud kui diagnoosimata eripäraga – ütleme siis ettearvamatu käitumisega – lapsi ja noori. Ligi kaheksa aasta kestel pole riik teinud ainsatki sammu vastu ei omavalitsustele – kes on valdavalt koolipidajad –, ei õpetajatele: vaadaku ise, kuis hakkama saavad. Koolides on kogu aeg olnud terav puudus tugispetsialistidest – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid –, kes lapse vajadusi märkaksid-mõistaksid ja oskaksid teda professionaalselt abistada. Õpetajad on aga niigi üle koormatud; samuti pole nad saanud süsteemset koolitust, mis aitaks neil õpetamise kõrvalt erivajadustega lapsi ka ohjes hoida. Väidetavalt vajab aga ümmarguselt kolmandik õpilaskonnast kooliaja jooksul kas ühel või teisel moel (õpi)tuge. Tegevustoetus läheb nüüd HEV-lapsega kaasa. Senise korra järgi ei olnud riigil selget kohustust koolipidajale erivajadustega laste eest tegevuskulu tasuda. Vähe sellest, mõni aasta tagasi keerati needki kraanid kinni, kust tugispetsialistidele sai pedagoogide palgarahast töötasu maksta. Läinud kolmapäeval vastu võetud PGSi muudatused astuvad nüüd hea mitu sammu koolisüsteemi tõhustamise poole. HEV-lapsele pannakse lisaks haridustoetusele (rahvasuus: pearaha) ka nn tegevustoetus kaasa. Mida suurem on lapse või noore õpitoe vajadus, seda rohkem nõuab see raha. Sestap on välja toodud eri raskusastmed: kellele õpilastest on vaja üldist tuge, kellele tõhustatud tuge, kellele erituge. Vastavalt sellele muutub ka rahastamise koefitsient. Võime ju rääkida tasemerühmast või osaajalisest individuaalõppest, mis viib koosõppesse tavaklassiga. Ent on ka neid, kes vajavad puudespetsiifilist õppekeskkonda, -metoodikat, -vahendeid; korrapärast tugispetsialistide abi, mis on lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega Omavalitsustele antakse 23 miljonit eurot lisatoetust tõhustatud ja erituge vajavate laste õpetamiseks ja tugiteenuste rakendamiseks. Tunamullu maksid omavalitsused ise 10,4 miljonit eurot erispetsialistide palkamiseks kooli. Riigi toetus on sihtotstarbeline, siiski võib seda kasutada ka tugispetsialistide töötasu maksmiseks, ja pangem nüüd tähele – ainult tingimusel, et nende palk on võrdne vähemalt õpetaja palga alammääraga. See on selge sõnum: kooli on logopeedid-psühholoogid pikisilmi oodatud. Seaduses on hulk muidki meetmeid, mis püüavad väärtustada tugispetsialistide tööd. Nagu õpetajatele, on neilegi kavas hakata maksma lähtetoetust, ja mitte ainult maapiirkondades, vaid ka Tartus ja Tallinnas. Õpetajaile, ka tugi­­spetsialistidele, seatakse sisse riiklikud aasta- ja elutööpreemiad, mis on samas suurusjärgus sportlaste ja kultuuritöötajate auhindadega. Esimesed antakse välja tänavu sügisel õpetajate päeva paiku. Ka abiõpetaja ametikoht tuleb kooli tagasi. Meie koolmeistrid on korduvalt kurtnud, et tahaksid last aidata, aga ei saa täpselt aru, mida on ühele või teisele tarvis. See info muutub kättesaadavamaks. Eesti hariduse infosüsteemi kantakse senisest täpsemalt andmed selle kohta, mis teenuseid on lapsele vaja ja mida rakendatakse. Nii saab ka ministeerium jälgida, kas laps saab vajalikku tuge. Jutt ei ole mõistagi täielistest terviseandmetest ja lapsevanem peab selleks loa andma. Tahaksin ümber lükata ka ühe linnalegendi. Ehkki tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldus on kohalike omavalitsuste ülesanne, jätkab riik raskemate erivajadusega lastele mõeldud koolide ja kompetentsikeskuste pidamist. Paljudele on see hädavajalik. Suhtlesin just hiljaaegu ühe Emajõe kooli vaegnägijast kasvandikuga, kes on ülimalt tänulik hariduse eest, mis arvestas just tema vajadusi.

Jarno Laur: joon alla ehk aruanne kaaslinlastele

Linnavalitsus on esitanud volikogule tagasiastumisavalduse ja muudatuste tõttu valitsuskoalitsioonis saab mul homme läbi üks neli aastat pikk teekond. On aeg tõmmata tehtule joon alla. Oli suur au juhtida nelja aasta vältel kodulinna arengu ja planeerimise ning ehitusvaldkonda. See on eluala, kus põrkuvad teravalt erinevad majandushuvid, naabrushuvid, aga ka ilmavaated. Seejuures enim silmapaistnud n-ö roheline telg polnud kaugelt nii keeruline kui ilmavaateline konflikt autokeskse ja inimesekeskse linnaruumi pooldajate vahel.

Karl Pütsepp: uuest võimuliidust ja rohelisemast Tartust

Võimu säilitamine on uutest edasiviivatest ideedest ning muudatustest tihti olulisem. Seda on hästi näha Tartu uuest koalitsioonist: idee Tartust, mis seisaks värskelt ja julgelt vastu suurtele ühiskondlikele ja keskkonnamuutustele ning väljuks võitjana, on uuele võimuliidule võõras. Koalitsioonileppe sõnakasutusest tuleb välja, et reformierakondlastele ja keskerakondlastele on võõras ka mure meie ühise kodu pärast: looduskeskkonna eest seismine nende prioriteetide hulka ei kuulu. Keel teatavasti mitte ainult ei kujuta tegelikkust, vaid ka kujundab seda. Millest räägivad aga sõnad, mille vaimus on reformierakondlased ja keskerakondlased lubanud Tartut järgmisel neljal aastal juhtida: avatus, innovaatilisus, säästlikkus, sünergia, hoolivus? Kantseliitlikust bürokratismist, kultuurikaugusest ning inimesekesksusest.

Asko Tamme: tarvidus raamatukogu järele ei kao

Valimiste eel Tartu Postimehele antud erakondade kommentaarides raamatukogu uue maja ehitamise kohta oli paar asja, mis siiski – pärast kõiki aastaid ja tühjaläinud lootusi – kutsuvad esile peaaegu refleksiivse vastamisvajaduse. Esimese asjana peab nimetama, et tarvidus raamatukogu kui koha, kui avaliku, kõigile kättesaadava ruumi järele ei kao kuhugi. Inimesed muutuvad, raamatud muutuvad, luge­misharjumused muutuvad, aga vajadus, kui soovite, sund tutvuda maailmaga, käia inimeste hulgas, lugusid rääkida ja neid lugeda, õppida, ei kao kuhugi. Ja raamatukogu, mille olemise alus on peaaegu evangelistlik – tulgu kõik, kes tahavad ja kel vähegi asja on, tehku, mis neile meeldib, lugegu seda, mis huvitab – täidab seda vajadust. Järgmisena ettekujutus, et ülikooli raamatukogus võiks mingi surimuriga tekitada ressursi, mis pakub tõhusat avaliku ja laenuraamatukogu teenust – see lihtsalt ei ole nii, ei ole kunagi kuskil olnud. Üliõpilastega raamatukogus on nagu autodega liikluses. Nad täidavad kogu neile antud ruumi ja alati jääb puudugi.

Jarno Laur: Holmi naasmine

Holmi kvartali arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamine tähistab küll võistluse lõppu, aga tegelikult hoopis ühe suure protsessi algust. Tartu taastub enam kui 70 aastat tagasi peetud sõjast. Mitme põlvkonna jaoks ununenud kohanimed – Holm, samanimeline sild ja tänav, mitmed vanad tähthooned, hotellid Ankur ja Bellevue teiste hulgas – on taas meie ajaloolises teadvuses. Holmi taastamine pole muidugi omaette eesmärk, vaid seondub laiema sooviga koondada linnakeskusesse olulised teenused ja funktsioonid. Mäletatavasti näeb kesklinna üldplaneering ette riigi omandis olevale maale riigimaja, mis koondab valitsusasutuste kodanikega seotud teenused kesklinna. Võidutöö «Emajõgi», mille autorid on OÜ AB Ansambel arhitektid Toivo Tammik ja Veiko Vahtrik, sai žürii toetuse ennekõike hea kohatunnetuse ja Emajõe väärtustamise tõttu. Töö sisu: perimetraalne, suhteliselt suurte mahtudega lahendus, kus jõeäärsed majad on madalamad kui Narva maantee poolne hoonestus, tekitab head vaated ka tagumise rea hoonetele. Narva maantee äärde loob kavand hea linnalise tiheduse. Tähtis on, et jõe ääres säilib Jaapani kirssidega pargiosa, mis on kujunenud tartlaste lemmikpaigaks Holmi pargis. Nii on tajutud kõige suuremaid loodusväärtusi ja päikeselisim pargiosa jääb ka tulevikus pakkuma rohelust ja silmailu. Kogu jõeäärne lahendus on sümpaatselt (suur)linlik: välibassein, varikatus ja astmestik muudavad jõekalda pilkupüüdvaks ruumiks, kus saab aktiivselt puhata või ka lihtsalt olla. Jõeäärne väljak haakub seejuures ka kirsiaiaga. Töö meeldejäävaim osa on vaieldamatult jõe kohale projekteeritud konsoolvarikatus. Selle idee teostus võib muuta kogu ala linna uueks sümboliks või lisada Holmi nende ikooniliste vaadete hulka, kus seni on raekoda koos suudlevate tudengite skulptuuriga, ülikooli peahoone, toomkiriku varemed või Tigutorn ja Ahhaa keskus. Võidutöö eelis on kindlasti tema teostatavus. Lähtutud on kinnistu piiridest, mis loob võimaluse hoonestada ala krunthaaval eri etappidel. Ometi ei ole võitnud kavand siiski veatu. Ennekõike on probleem selles, et pole arvestatud endise Holmi tänava suunaga. Kavandis on küll (Uus-)Holmi tänav, kuid see lookleb lingtänavana läbi kvartali, algab Narva maanteest ja suubub taas Narva maanteele. Perspektiivset Holmi silda ei ole võidukavandis ette nähtud, ehkki seda on ilmselt võimalik lisada. Positiivsena on tajutud üht praegust peamist jalgsikäigu suunda, mistõttu on läbi kvartali viidud diagonaaltänav Kaarsillast riigimaja (Annelinna) poole. Väljapakutud kasutusotstarbed erinevad üldplaneeringus kavandatust ning võidutööga jätkamise eeltingimus maaomanike poolt oli jääda üldplaneeringu lahenduse juurde selliselt, et Holmi tänava joonest Võidu silla poole jääksid avalikud funktsioonid (riigimaja) ning Raatuse tänava poole ärifunktsioonid. Parkimine on kogu kvartali ulatuses kavandatud maa alla, mis võimaldab hoonestust tihendada, kuid liiklusskeem vajab edasi töötamist, sest kogu maa-alune maailm on kavandatud ühe, Narva maantee saarel asuva sissesõiduga.