Category Archives: Arvamusartiklid

Heljo Pikhof: tuge saavad nii erilised õpilased kui nende õpetajad

Kaasav haridus on meie koolikorralduse põhimõte juba 2010. aastast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi peab lapsel olema võimalus õppida kodulähedases koolis teiste omavanuste õpilaste seltsis.  See on mitmeti vajalik, osalt ka väärtuste küsimus: meie kõrval kasvab ja elab-töötab küllaga «ebastandardseid» inimesi, kes neist on keskmisest pikaldasem, kes andekam, kes vajab füüsilist abi. Sellele tuleb maast madalast silma vaadata ning elu-meluga harjuda tuleb ka erivajadustega lastel endil. Lõppeks – igaüks meist on eriline ja teistest erinev. Kuhu tõmmata piir? Hinnanguliselt kolm neljandikku hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastest käib juba praegu tavakoolis. Ja aasta-aastalt tuleb aiva juurde nii diagnoositud kui diagnoosimata eripäraga – ütleme siis ettearvamatu käitumisega – lapsi ja noori. Ligi kaheksa aasta kestel pole riik teinud ainsatki sammu vastu ei omavalitsustele – kes on valdavalt koolipidajad –, ei õpetajatele: vaadaku ise, kuis hakkama saavad. Koolides on kogu aeg olnud terav puudus tugispetsialistidest – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid –, kes lapse vajadusi märkaksid-mõistaksid ja oskaksid teda professionaalselt abistada. Õpetajad on aga niigi üle koormatud; samuti pole nad saanud süsteemset koolitust, mis aitaks neil õpetamise kõrvalt erivajadustega lapsi ka ohjes hoida. Väidetavalt vajab aga ümmarguselt kolmandik õpilaskonnast kooliaja jooksul kas ühel või teisel moel (õpi)tuge. Tegevustoetus läheb nüüd HEV-lapsega kaasa. Senise korra järgi ei olnud riigil selget kohustust koolipidajale erivajadustega laste eest tegevuskulu tasuda. Vähe sellest, mõni aasta tagasi keerati needki kraanid kinni, kust tugispetsialistidele sai pedagoogide palgarahast töötasu maksta. Läinud kolmapäeval vastu võetud PGSi muudatused astuvad nüüd hea mitu sammu koolisüsteemi tõhustamise poole. HEV-lapsele pannakse lisaks haridustoetusele (rahvasuus: pearaha) ka nn tegevustoetus kaasa. Mida suurem on lapse või noore õpitoe vajadus, seda rohkem nõuab see raha. Sestap on välja toodud eri raskusastmed: kellele õpilastest on vaja üldist tuge, kellele tõhustatud tuge, kellele erituge. Vastavalt sellele muutub ka rahastamise koefitsient. Võime ju rääkida tasemerühmast või osaajalisest individuaalõppest, mis viib koosõppesse tavaklassiga. Ent on ka neid, kes vajavad puudespetsiifilist õppekeskkonda, -metoodikat, -vahendeid; korrapärast tugispetsialistide abi, mis on lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega Omavalitsustele antakse 23 miljonit eurot lisatoetust tõhustatud ja erituge vajavate laste õpetamiseks ja tugiteenuste rakendamiseks. Tunamullu maksid omavalitsused ise 10,4 miljonit eurot erispetsialistide palkamiseks kooli. Riigi toetus on sihtotstarbeline, siiski võib seda kasutada ka tugispetsialistide töötasu maksmiseks, ja pangem nüüd tähele – ainult tingimusel, et nende palk on võrdne vähemalt õpetaja palga alammääraga. See on selge sõnum: kooli on logopeedid-psühholoogid pikisilmi oodatud. Seaduses on hulk muidki meetmeid, mis püüavad väärtustada tugispetsialistide tööd. Nagu õpetajatele, on neilegi kavas hakata maksma lähtetoetust, ja mitte ainult maapiirkondades, vaid ka Tartus ja Tallinnas. Õpetajaile, ka tugi­­spetsialistidele, seatakse sisse riiklikud aasta- ja elutööpreemiad, mis on samas suurusjärgus sportlaste ja kultuuritöötajate auhindadega. Esimesed antakse välja tänavu sügisel õpetajate päeva paiku. Ka abiõpetaja ametikoht tuleb kooli tagasi. Meie koolmeistrid on korduvalt kurtnud, et tahaksid last aidata, aga ei saa täpselt aru, mida on ühele või teisele tarvis. See info muutub kättesaadavamaks. Eesti hariduse infosüsteemi kantakse senisest täpsemalt andmed selle kohta, mis teenuseid on lapsele vaja ja mida rakendatakse. Nii saab ka ministeerium jälgida, kas laps saab vajalikku tuge. Jutt ei ole mõistagi täielistest terviseandmetest ja lapsevanem peab selleks loa andma. Tahaksin ümber lükata ka ühe linnalegendi. Ehkki tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldus on kohalike omavalitsuste ülesanne, jätkab riik raskemate erivajadusega lastele mõeldud koolide ja kompetentsikeskuste pidamist. Paljudele on see hädavajalik. Suhtlesin just hiljaaegu ühe Emajõe kooli vaegnägijast kasvandikuga, kes on ülimalt tänulik hariduse eest, mis arvestas just tema vajadusi.

Jarno Laur: joon alla ehk aruanne kaaslinlastele

Linnavalitsus on esitanud volikogule tagasiastumisavalduse ja muudatuste tõttu valitsuskoalitsioonis saab mul homme läbi üks neli aastat pikk teekond. On aeg tõmmata tehtule joon alla. Oli suur au juhtida nelja aasta vältel kodulinna arengu ja planeerimise ning ehitusvaldkonda. See on eluala, kus põrkuvad teravalt erinevad majandushuvid, naabrushuvid, aga ka ilmavaated. Seejuures enim silmapaistnud n-ö roheline telg polnud kaugelt nii keeruline kui ilmavaateline konflikt autokeskse ja inimesekeskse linnaruumi pooldajate vahel.

Karl Pütsepp: uuest võimuliidust ja rohelisemast Tartust

Võimu säilitamine on uutest edasiviivatest ideedest ning muudatustest tihti olulisem. Seda on hästi näha Tartu uuest koalitsioonist: idee Tartust, mis seisaks värskelt ja julgelt vastu suurtele ühiskondlikele ja keskkonnamuutustele ning väljuks võitjana, on uuele võimuliidule võõras. Koalitsioonileppe sõnakasutusest tuleb välja, et reformierakondlastele ja keskerakondlastele on võõras ka mure meie ühise kodu pärast: looduskeskkonna eest seismine nende prioriteetide hulka ei kuulu. Keel teatavasti mitte ainult ei kujuta tegelikkust, vaid ka kujundab seda. Millest räägivad aga sõnad, mille vaimus on reformierakondlased ja keskerakondlased lubanud Tartut järgmisel neljal aastal juhtida: avatus, innovaatilisus, säästlikkus, sünergia, hoolivus? Kantseliitlikust bürokratismist, kultuurikaugusest ning inimesekesksusest.

Asko Tamme: tarvidus raamatukogu järele ei kao

Valimiste eel Tartu Postimehele antud erakondade kommentaarides raamatukogu uue maja ehitamise kohta oli paar asja, mis siiski – pärast kõiki aastaid ja tühjaläinud lootusi – kutsuvad esile peaaegu refleksiivse vastamisvajaduse. Esimese asjana peab nimetama, et tarvidus raamatukogu kui koha, kui avaliku, kõigile kättesaadava ruumi järele ei kao kuhugi. Inimesed muutuvad, raamatud muutuvad, luge­misharjumused muutuvad, aga vajadus, kui soovite, sund tutvuda maailmaga, käia inimeste hulgas, lugusid rääkida ja neid lugeda, õppida, ei kao kuhugi. Ja raamatukogu, mille olemise alus on peaaegu evangelistlik – tulgu kõik, kes tahavad ja kel vähegi asja on, tehku, mis neile meeldib, lugegu seda, mis huvitab – täidab seda vajadust. Järgmisena ettekujutus, et ülikooli raamatukogus võiks mingi surimuriga tekitada ressursi, mis pakub tõhusat avaliku ja laenuraamatukogu teenust – see lihtsalt ei ole nii, ei ole kunagi kuskil olnud. Üliõpilastega raamatukogus on nagu autodega liikluses. Nad täidavad kogu neile antud ruumi ja alati jääb puudugi.

Jarno Laur: Holmi naasmine

Holmi kvartali arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamine tähistab küll võistluse lõppu, aga tegelikult hoopis ühe suure protsessi algust. Tartu taastub enam kui 70 aastat tagasi peetud sõjast. Mitme põlvkonna jaoks ununenud kohanimed – Holm, samanimeline sild ja tänav, mitmed vanad tähthooned, hotellid Ankur ja Bellevue teiste hulgas – on taas meie ajaloolises teadvuses. Holmi taastamine pole muidugi omaette eesmärk, vaid seondub laiema sooviga koondada linnakeskusesse olulised teenused ja funktsioonid. Mäletatavasti näeb kesklinna üldplaneering ette riigi omandis olevale maale riigimaja, mis koondab valitsusasutuste kodanikega seotud teenused kesklinna. Võidutöö «Emajõgi», mille autorid on OÜ AB Ansambel arhitektid Toivo Tammik ja Veiko Vahtrik, sai žürii toetuse ennekõike hea kohatunnetuse ja Emajõe väärtustamise tõttu. Töö sisu: perimetraalne, suhteliselt suurte mahtudega lahendus, kus jõeäärsed majad on madalamad kui Narva maantee poolne hoonestus, tekitab head vaated ka tagumise rea hoonetele. Narva maantee äärde loob kavand hea linnalise tiheduse. Tähtis on, et jõe ääres säilib Jaapani kirssidega pargiosa, mis on kujunenud tartlaste lemmikpaigaks Holmi pargis. Nii on tajutud kõige suuremaid loodusväärtusi ja päikeselisim pargiosa jääb ka tulevikus pakkuma rohelust ja silmailu. Kogu jõeäärne lahendus on sümpaatselt (suur)linlik: välibassein, varikatus ja astmestik muudavad jõekalda pilkupüüdvaks ruumiks, kus saab aktiivselt puhata või ka lihtsalt olla. Jõeäärne väljak haakub seejuures ka kirsiaiaga. Töö meeldejäävaim osa on vaieldamatult jõe kohale projekteeritud konsoolvarikatus. Selle idee teostus võib muuta kogu ala linna uueks sümboliks või lisada Holmi nende ikooniliste vaadete hulka, kus seni on raekoda koos suudlevate tudengite skulptuuriga, ülikooli peahoone, toomkiriku varemed või Tigutorn ja Ahhaa keskus. Võidutöö eelis on kindlasti tema teostatavus. Lähtutud on kinnistu piiridest, mis loob võimaluse hoonestada ala krunthaaval eri etappidel. Ometi ei ole võitnud kavand siiski veatu. Ennekõike on probleem selles, et pole arvestatud endise Holmi tänava suunaga. Kavandis on küll (Uus-)Holmi tänav, kuid see lookleb lingtänavana läbi kvartali, algab Narva maanteest ja suubub taas Narva maanteele. Perspektiivset Holmi silda ei ole võidukavandis ette nähtud, ehkki seda on ilmselt võimalik lisada. Positiivsena on tajutud üht praegust peamist jalgsikäigu suunda, mistõttu on läbi kvartali viidud diagonaaltänav Kaarsillast riigimaja (Annelinna) poole. Väljapakutud kasutusotstarbed erinevad üldplaneeringus kavandatust ning võidutööga jätkamise eeltingimus maaomanike poolt oli jääda üldplaneeringu lahenduse juurde selliselt, et Holmi tänava joonest Võidu silla poole jääksid avalikud funktsioonid (riigimaja) ning Raatuse tänava poole ärifunktsioonid. Parkimine on kogu kvartali ulatuses kavandatud maa alla, mis võimaldab hoonestust tihendada, kuid liiklusskeem vajab edasi töötamist, sest kogu maa-alune maailm on kavandatud ühe, Narva maantee saarel asuva sissesõiduga.

Heljo Pikhof: Odavamad retseptiravimid aitavad tuhandeid inimesi

Eesti meditsiinisüsteemi üks tõsisemaid murekohti on meie inimeste suur omaosalus tervisekuludes, mis on jõudmas kriitilise piiri ehk 25 protsendi lähistele, ja riik peab asutuma samme, et arstiabi muutuks kättesaadavamaks. Tuhanded ja tuhanded inimesed on sunnitud aastaid elama koos haiguste ja tervisehädadega. On hulk raskeid haigusi, mille puhul ravimiteta jäämine tähendaks surma või tooks kaasa tervisliku seisundi järsu halvenemise.

Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli». See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Heljo Pikhof: Martin Helme, tule 21. sajandisse!

EKRE aseesimees Martin Helme keeras esmaspäevases Õhtulehes ilmunud intervjuus selja kõigile Eesti ettevõtetele, kes vajavad enda eduks ja Eesti majanduskasvu hoidmiseks kvalifitseeritud tööjõudu, sest ta kutsus lahmiva propagandistina nende töökäte ees piiri sulgema.   Martin Helme vassis, kui hoiatas, et Eestit ähvardab juba praegu üle meie seedimisvõime olev immigratsioon slaavi aladelt: „See on meie jaoks teise rinde avamine. Viimastel aastatel on sisseränne Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest olnud 5000–7000 inimest aastas, see on juba Karl Vaino aegne tase!“ Lõpuks jõudis Helme väiteni, et Schengeni süsteem on lakanud töötamast ning Eesti peab panema mitte-ELi riikide kodanikele piiri kinni, juhul kui nad pole saanud Eesti viisat. Eesti on viimasel ajal ühemõtteliselt, ka Euroopa Liidu Nõukogu eesistumiseks valmistudes ja eesistumise esimestel üritustel kinnitanud: võti majanduspõgenike tulva peatamiseks Euroopas on nende tagasisaatmine. Eesti on tänavu maikuu lõpuks ELis kokku lepitud pagulaste ümberpaigutamise ja -asustamise raames vastu võtnud 156 inimest – 136 Kreekast, 20 Türgist ja mitte ühtegi Itaaliast, kellega meie võimud pole suutnud kokku leppida pagulaste taustauuringute küsimustes. 156 pagulast Eesti kohta ei löö meid põlvist võnkuma ning Euroopa Liit, kust EKRE muidugi Eesti välja juhiks, toetub solidaarsusele ja vastastikusele toele. Sõpru aidates võime olla kindlad ka nende abile, kui meie seda kord vajame. Lähema viie–kümne aasta jooksul vajavad Eesti ettevõtjad 50 000 uut töötajat või muidu hakkavad tellimused mujale minema ja tööstus liigub siit välja, nagu tegi autotööstusele juhtmeköidiseid valmistav PKC. Vaatame möödunud aastal mitte-ELi kodanikele antud tähtajalisi elamislube. Eestisse tuli peamiselt tööle, aga ka õppima või sõja jalust ära 1720 Ukraina kodanikku, siis veel näiteks 1696 Venemaa, 185 Valgevene, 221 USA, 117 Hiina, 128 Gruusia, 187 India, 118 Türgi kodanikku. Suurem osa neist tuli siia tööle. Edendama Eesti tööstust ja riigi majandust tervikuna. Need on hästi koolitatud ja hästi väljaõppinud oskustöölised või spetsialistid, keda meil napib või pole üldse.

Heljo Pikhof: Konkursi korras lasteaeda tööle. Püüdmatu unelm?

President Kersti Kaljulaid viskas õhku mõtte, et koolieelikuile tuleks lasteaias emakeele kõrval selgeks õpetada veel teinegi keel. Selles loos on tõtt: lapsed haaravad kõike ju lennult. Ajakirjanik Jaan Martinson läks oma arvamises konkreetsemaks: see teine keel peaks olema vene keel, sest inglise keel tuleb praegusajal iseenesest. Selle peale puhkes eri keelte vajalikkuse ja väärtuse üle käre arutelu, mis on sumbunud oma mõttetusse. Alushariduse kõige suurem probleem on hoopis muus. Meil napib noori ja nooremapoolseid lasteaiaõpetajaid ning peamine põhjus on väike töötasu. Liiati erineb keskmine palk paikkonniti ligi 2,4 korda (nii on see 2015. aasta täisandmete põhjal). Mõelgem: milline kõrgelt haritud õpetaja läheb lasteaeda tööle, kus omavalitsus maksab talle suurt südant ja suurt pinget nõudva töö eest vähem kui 500 eurot kuus? Õhust, armastusest ja missioonitundest aastakümneid lapsi kantseldanud ning koolitanud õpetajad lähevad aga riburada pensionile, ilma et noori peale kasvaks. Elame juba pikki aastaid oludes, kus praegustelegi nõuetele vastava alushariduse andmine võimalikult hästi ja võimalikult paljudele koolieelikutele eeldab lasteaednikelt suisa kangelasmeelt. Ilma teatud taseme teadmiste ja sotsiaalsete oskusteta, jah, ka väärtuste ja hingehariduseta ei ole laps kooliküps. Tartu on veerandi tublimate omavalitsuste seas, kus lasteaiaõpetajale makstakse enam kui 80 protsenti kooliõpetaja alampalgast. (Alammäärast räägime nüüd seetõttu, et keskmine selgub alles tagantjärele.)

Toomas Jürgenstein: venekeelsetele lastele eesti keele õpetamist ja teisi konflikte saab lahendada ka mõistlikult ja läbi dialoogi

See aasta tuleb kevad teisiti, Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti Tsiteeritud Henrik Visnapuu luuletust on loetud ja lauldud erinevate mõtete ja tunnetega. Tänavu võivad need värsid viia mõtted looduse puhkemisega hilja peale jäänud kevadele, Eesti Vabariigiga seotud sajandale aastaringile või siis poliitilistele tõmbetuultele Eesti poliitmaastikul. Kampaania avapauk sügisesteks kohalikeks valimisteks on ammu antud ning küsimus, kuidas endale võimalikult soodus algseis saavutada, on igas erakonnas aktuaalne. Poliittehnoloogia aabitsatõde kinnitab, et valimistel on edukad need, kes suudavad valijaid puudutava konflikti või konfliktid paremini üles leida ja sõnastada. Edasi süvendatakse seda konflikti äärmuseni kuni lõpus jääb alles kaks peamist vastandpoolt, kelle vahel justnagu valida tuleks. Reeglina ei kujune mõistlikku kompromissi otsivad jõud siin valijatele arvestatavateks alternatiivideks. Esimesi konfliktide „tulistamisi“ kohalikeks valimisteks on juba mõni aeg tagasi tehtud, on nendeks siis püüd vastandada valimisliidud erakondadele, vene koolide eestikeelseteks muutmise pooldajad ja vastased, laulupeo repertuaar, püüd Rail Balticu teemat oma erakonnale kaaperdada jne.