Category Archives: Määratlemata

Lemmit Kaplinski: Tartu muuseumid ERMi-järgses maailmas

Eesti Rahva Muuseumi valmimine seab Tartu ülejäänud muuseumid uude olukorda. Mida teha, et külastajad leiaksid üha sagedamini tee ka linna teistesse muuseumidesse? Kui kasulik oleks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone rajamine? Eesti Rahva Muuseumi avamine on loonud kõigile Tartu muuseumidele ainulaadse võimaluse ja isegi kohustuse vaadata uuesti üle oma eesmärgid, hinnata muutunud võimalusi, leida uusi külastajaid ja mõtestada ühist kultuuripärandit. Tartu linnavalitsus otsib praegu uut hingamist linnamuuseumile. Koos kultuuriministeeriumiga arutatakse Tartu kunstimuuseumi tulevikku. Linlastel tuleb samal ajal otsustada linnasüdame esindushoone saatus. Need pole aga üksikküsimused, vaid kõik otsused peavad teenima Tartu linna ja laiemalt kogu piirkonna strateegilisi eesmärke kultuuripärandi ning turismi- ja elamusmajanduse valdkonnas. Kuigi tööd on alustatud, ei ole linn veel jõudnud sõnastada oma nägemust terviklikust muuseumide ja külastuskeskuste võrgustikust. Seetõttu ei ole praegu mõistlik astuda ennatlikke samme, vaid töötada koos asjaosalistega välja tegevuskava, mis toetaks Tartu kui regiooni tõmbekeskuse edasist arengut. Kuigi pool muuseumide tegevusest on seotud kogudega, räägin ennekõike teisest poolest – külastajatest ja külastatavusest. Kogude asjus pole vaja astuda murrangulisi samme, tuleb vaid jätkata liikumist ühishoidla rajamise suunas. Külastatavuses on ERMi valmimise järel toimumas muutused ja neid tuleb analüüsida.

Henri Kaselo: tark haldusreform tarkust hoidval Tartumaal

Haldusreformi asjus on justkui peaaegu kõik otsustatud. Aga kui targad need otsused on? Mida saaks veel muuta? Millised võiksid olla järgmised sammud? Haldusreform toob suured muudatused ka Tartumaal: eeldatavasti kasvab see kolme valla – Pala, Tabivere ja Palupera – võrra ning maakonnast lahkub Meeksi vald. Haldusreformi tegemisel mindi sedapuhku keerulisemat teed pidi: otsustamisel anti n-ö jäme ots kohalikele omavalitsustele, mitte  riigile. Selle tõttu on jäänud reformi kavandamisel vajaka tervikpildi nägemisest, paljuski on keskendutud hoopis vallajuhtide vaidlustele, kuhu jääb vallamaja ning kas liitmistehe tagab ikka preemiaraha või mitte. Niisugust olukorda ei oleks, kui uued omavalitsused moodustada seniste maakondade piirides, jättes suurlinnad eraldi omavalitsusteks. Et raiume koera saba ikka jupi kaupa, siis Tartumaa puhul oleks järgmine võimalus kahe omavalitsuse ehk Tartu linna (koos eeslinnadega, nagu Vahi ja Märja alevik ning Lohkva, Soinaste, Märja, Õssu ja Veibri küla) ja Tartumaa maavalla (keskusega samuti Tartu linnas) loomine. 

Toomas Jürgenstein: kahekõne inimese sees on arenemisvõime tunnus

  AVATUD suhtumine viib eluterve dialoogini ka kõige erinevamate vaadete ja inimeste puhul. Usun, et Eestis on praegu üsna kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid, mis esmapilgul mustvalget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle näib, et praegust ühiskondlikku pilti lahti mõtestades on ehk liiga sageli paralleele tõmmatud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut kaugemale kultuurilukku. Victor Hugo „Hüljatute” esimese osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees”. Seal on kirjeldus sellest, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab teada, et rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud, hakkab surema. Monsenjöör Bienvenu otsustab rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene. Enne rahvuskonvendi liikme surma on neil piiskopiga pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust, jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem rahvuskonvendi liikme kohta küsiti, näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused, kui tähtis lesknaine heitis piiskopile ette revolutsionääri surivoodi juures viibimist: „Monsenjöör, tuntakse huvi, millal teie kõrgus punase mütsi saab.” „Ohoo, milline toores värv,” vastas piiskop. „Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali kübaras.” 

Lauristin: peaksime mõtlema presidendivalimiste korra muutmise peale

Europarlamendi saadik Marju Lauristin ütles nädalavahetusel, et ta ei kavatse kandideerida Eesti presidendiks. Samas on ootus ühiskonnas ametlike kandidaatide üles seadmisele ja nende debatile suur, sest inimesi tõesti huvitab, kes saab järgmiseks Eesti presidendiks, ütles Lauristin.

Aleks Desjatnikov: Noorsotside Tartu klubi juht kutsus poliitikud kooli aru andma

Tartu Annelinna gümnaasiumi üheksandas klassis õppiv Aleks Desjatnikov võttis kätte ja otsustas osaleda Tartu noortevolikogu projektis «Poliitikud kooli». Ent eesmärk polnud mitte kutsuda tähtsaid mehi-naisi ainult oma kooli, vaid mujalegi. Juba on Aleks Desjatnikovi juhtimisel toimunud kohtumised Tartu Puškini ja Kivilinna koolis, kus teiste seas astusid üles Tartu abilinnapead Tiia Teppan ja Jarno Laur. Eile rivistas noormees oma kooli värskelt pestud põrandaga aulas üles kuus poliitikut või poliitikuks pürgijat eesotsas linnapea Urmas Klaasi ja abilinnapea Artjom Suvoroviga. Linnapea oli meelitatud noormehe pealehakkamisest tuntud nägude kooli kutsumisel. Nimelt saatis Aleks Desjatnikov poliitikutele meili või kirjutas neile Facebooki ning ei saanud ühtegi eitavat vastust. Klaas tunnista ka, et noormees meenutab talle väga palju teda ennast samas eas.

Kajar Lember: et reformi järel ei tuleks pisaraid valada

Lõpuks ometi on haldusreformi diskussioon tõsiselt avalikkuse ees. See on ainult tervitatav, sest erinevalt mitmest teisest viimasel ajal fookuses olnud kuumast teemast, puudutab äsja riigikokku jõudnud haldusreformi seaduseelnõu kas suuremal või vähemal määral pea kõiki Eesti inimesi.   Mind küll kummastas peaministri manitsus, et ärgem jäägem haldusreformi eelnõu menetledes kinni detailidesse. Teisisõnu – valitsusjuht, kelle väitel vajavad nii Eesti riik kui majandus vaid peenhäälestust, lajatab omavalitsustele kuvaldaga. Tegelikkuses peitub saatan, nagu ikka, detailides, mis aga omavalitsuste puhul ei pruugi kõrgelt mäelt kätte paista. Riigihaldusministri juhtimisel on välja töötatud eelnõu, mis peab reformi eesmärgiks omavalitsuste võimekuse tõstmist. Selle saavutamise põhiliseks teeks on aga omavalitsuste liitumine suuremateks haldusüksusteks ning ainsaks sisuliseks kriteeriumiks elanike arv. Kava kohaselt peab reformijärgses Eestis igas omavalitsuses elama vähemalt 5000 inimest.

Tõnu Ints: mis saab vanglast vabanenud noortest?

  Avalikkuse esmane reaktsioon Küüni tänava juhtumile oli etteheidete rida politseile. Kus on nende silmad ja kõrvad? Miks on tänaval nii vähe politseipatrulle? Õige ka, tõepoolest on vähe. Aga kindlasti ei saa politseipatrull seista igal tänavanurgal ja uksel, et ennetada ja ära hoida selliseid konflikte. Ilmselt ei saanud politsei ka kohe aru, et tegemist ei ole tavalise tänava- või kõrtsikaklusega, mida tuleb ju ikka ette, vaid tunduvalt tõsisema looga. Kui see teadmine politseini jõudis, saadi kahtlustatavad kiiresti kätte. Ning tundus, et asja aktuaalne ja avalikkusele huvi pakkuv faas oli sellega lõppenud. Siiski on juhtum avalikkuse jaoks üles jäänud ning see on igati tervitatav, sest avaliku huvi valguses saab rahulikult analüüsida sündmuse põhjusi ja tagamaid.

Marju Lauristin: Eestil on siht, kuid see tuleb üles leida

  Eesti pikaajalise sihi kohta ütles Marju Lauristin (SDE) «Foorumis», et see on Eestil kindlasti olemas, kuid see tuleb üles leida, kirjutas ERRi uudisteportaal. «Mina alustaksin põhiseadusest, hakkaks seda algusest lugema ja ega vist sissejuhatusest kaugemale ei jõuakski, sest sealt tekib juba hulk suuri küsimusi. Vastus tuleb leida küsimustele, kuidas me saavutame selle, et Eesti riik oleks kõikidele, kes siin elavad, niisugune, et tekitab veendumuse ja usu, et riik toimib järjekestvalt,» arutles ta.

Kajar Lember: omavalitsustel on nüüd võimalus võidelda

Kõrvalt vaadates tundub, et viimane poolaasta on Toompeal kulunud vaid kemplusele kooseluseaduse rakendusaktide võimalikkuse üle. Selle varjus liigub aga omasoodu riigikogu poole ka haldusreformi seaduse rohkelt muudatusettepanekuid saanud eelnõu. Selle eelnõu seletuskirja võib nii ülesehituse kui ka sisu poolest lugeda juba päris korralikuks ja arusaadavaks dokumendiks. Samas markeerib seletuskiri tunduvalt rohkem kui seaduse tekst. Omavalitsuse toimimise praktiline ja ka ideoloogiline võtmeküsimus on kohaliku tasandi õigus ja võimekus ise oma elu korraldada ehk siis see, kas on võimalik langetada otsuseid ja kas on raha, et neid ellu viia.

Toomas Jürgenstein: tee rahuni

Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused, kirjutab Toomas Jürgenstein oma arvamusloos. Mulle meeldivad usundeid tutvustavad raamatud, kus teatud religiooni või teema käsitlemise lõpus on kommentaar mõnelt vastavasse usundisse kuuluvalt inimeselt, kes kirjutab, kuidas ta ühest või teisest asjast maailmas aru saab. Vahel olen puudust tundnud, et sealsamas kõrval oleks samal teemal mõttearendus ka mõne teise religiooni või maailmavaate esindajalt: kuidas saab moslem aru teatud budismi väidetest või kristlane taoismi tekstidest.