Category Archives: Määratlemata

Marju Lauristin: meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm. Ma ütleks isegi julm

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin (77) kavatseb sügisel naasta europarlamendist Tartusse. Ta tahab ülikoolilinnas ajada nii digiasja kui ka eakate asja. Miks te tahate Brüsselist ära tulla? Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad. Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad. Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi. Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse. Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises. Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri. Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha? Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus. Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.

Tõnu Ints: vaatame, kas minust saab kesktormaja või väravavaht

Tartu linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni juht Tõnu Ints ennustab, et sügisesed valimised kujunevad äärmiselt tasavägiseks, sest oma osa ihkavad ka valimisliidud. Tõnu Ints, olete linnavolikogus olnud 15 aastat. Seega võiks teid kohalikus poliitikas juba veteraniks tituleerida. Võib nii öelda küll. Kogemust juba on. Ometi olete paljudele tartlastele olnud suhteliselt nähtamatu. Kohaliku poliitikaga on ju nii, et see pole ühegi inimese, välja arvatud linnavalitsuse liikmed, põhitöö. Seda tehakse oma põhitegevuse kõrvalt. Võime öelda, et suures osas on see vabatahtlik tegevus, kui sa tahad linna asjades kaasa rääkida ja silma peal hoida. Valdav osa ajast kulub ikka põhitöö peale. Ka ajaleheveergudel ja sotsiaaldemokraatide blogis te ülemäära tihti oma seisukohti ei avalda. No on ikka ette tulnud … Aga jah, erakonna siselistis, kus arutelud toimuvad, seal küll mitte. Mis on teie poliitiline ambitsioon? Arvan, et praegusel etapil on minu poliitiline ambitsioon olla hea linnavolikogu liige. Järgmistel valimistel hästi ja edukalt kandideerida ning hoida sotsiaaldemokraatide mainet Tartus kõrgel.

Euroopa Liikumine valis aasta eurooplaseks Marju Lauristini

“Marju Lauristin on kogenud poliitik, kel on Brüsseli kogemusi mitme aasta jagu ning kes on tegutsenud järjekindlalt Eesti hüvanguks. Tänu tema tööle on meie riigi kaalukus Euroopa Parlamendis oluliselt tõusnud,“ kommenteeris žürii valikut liikumise nõukogu liige Riivo Sinijärv. Lauristin loodab, et Euroopas lõpevad praegused segased ajad. Ta ütles, et tegutsema peab sotsiaalse võrdsuse saavutamise nimel. “Euroopas on nüüd ka tuldud kõige kõrgemal tasemel Komisjoni poolt välja väga selge kavaga, kuidas Euroopa sotsiaalset arengut edasi viia. Euroopa peab hakkama tegelema ühiselt sotsiaalsete probleemidega, sest erinevused on väga suured ja need mitte ei kahane, vaid kasvavad,” rääkis Lauristin “Aktuaalsele kaamerale”.

Marju Lauristin: pronksiöö on puhtal kujul meediasündmus

Pronksiöö on puhtal kujul meediasündmus ning toimunul on selleks ka kõik vajalikud komponendid olemas, ütles sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin. Lauristin rääkis “Ringvaates”, et meedia räägib kümme aastat tagasi toimunud nn pronksiöö sündmustest nii palju, et ka inimestele hakkab tunduma, et see on kõige tähtsam asi. Lauristini sõnul on pronksiööst kujunenud Eesti üks väheseid tõelisi meediasündmusi. “Tegelikku sündmust varjutab juba meediakaja, sest tegelik sündmus ilmselt läheks juba paljudel meelest. Nendel, kes seal päris osalised olid, kindlasti on ta ka meelest tõrjutud, sest see on olnud nende jaoks üsna traumaatiline elamus. Uuringud, mida tegime üsna kohe pärast juhtunut, näitasid, et venekeelne elanikkond ei tahtnud sugugi sellest rääkida, et see oli nii kole, et parem on see kiiremini ära unustada. Eesti inimeste jaoks on vahepeal palju muid olulisi asju olnud ja noorema põlvkonna jaoks on see juba nagu linnalegend,” rääkis Lauristin. “Nii et praeguseks ta on ikkagi meil tõepoolest puhtal kujul meediasündmus. See tähendab sündmust, mis on väga palju meedia poolt sellisel määral üles haibitud, et inimesed tunnevad, et tahaks veel ja veel ja veel,” lisas ta. Lauristini sõnul on pronksiööl ka kõik vajalikud komponendid selleks, et olla meediasündmus. “Esiteks, mingi sümboolne keskpunkt – see sama kuju. Sümbolid on alati vajalikud, et tekiks meediasündmus. Teiseks, väga kõrge emotsionaalsus, vägivald. Siis veel rahvuskonflikt. Kõik need on asjad, mis rahvusvaheliselt vastavad meediasündmuse definitsioonile. Nii et rääkides meediauurijana on väga loogiline, et niisugune asi müüb. Kui see nii müüb, siis ma kardan, et mida edasi, seda suuremaks sündmuseks see läheb,” selgitas Lauristin. Allikas: ERR.ee    

Lemmit Kaplinski: Tartu muuseumid ERMi-järgses maailmas

Eesti Rahva Muuseumi valmimine seab Tartu ülejäänud muuseumid uude olukorda. Mida teha, et külastajad leiaksid üha sagedamini tee ka linna teistesse muuseumidesse? Kui kasulik oleks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone rajamine? Eesti Rahva Muuseumi avamine on loonud kõigile Tartu muuseumidele ainulaadse võimaluse ja isegi kohustuse vaadata uuesti üle oma eesmärgid, hinnata muutunud võimalusi, leida uusi külastajaid ja mõtestada ühist kultuuripärandit. Tartu linnavalitsus otsib praegu uut hingamist linnamuuseumile. Koos kultuuriministeeriumiga arutatakse Tartu kunstimuuseumi tulevikku. Linlastel tuleb samal ajal otsustada linnasüdame esindushoone saatus. Need pole aga üksikküsimused, vaid kõik otsused peavad teenima Tartu linna ja laiemalt kogu piirkonna strateegilisi eesmärke kultuuripärandi ning turismi- ja elamusmajanduse valdkonnas. Kuigi tööd on alustatud, ei ole linn veel jõudnud sõnastada oma nägemust terviklikust muuseumide ja külastuskeskuste võrgustikust. Seetõttu ei ole praegu mõistlik astuda ennatlikke samme, vaid töötada koos asjaosalistega välja tegevuskava, mis toetaks Tartu kui regiooni tõmbekeskuse edasist arengut. Kuigi pool muuseumide tegevusest on seotud kogudega, räägin ennekõike teisest poolest – külastajatest ja külastatavusest. Kogude asjus pole vaja astuda murrangulisi samme, tuleb vaid jätkata liikumist ühishoidla rajamise suunas. Külastatavuses on ERMi valmimise järel toimumas muutused ja neid tuleb analüüsida.

Henri Kaselo: tark haldusreform tarkust hoidval Tartumaal

Haldusreformi asjus on justkui peaaegu kõik otsustatud. Aga kui targad need otsused on? Mida saaks veel muuta? Millised võiksid olla järgmised sammud? Haldusreform toob suured muudatused ka Tartumaal: eeldatavasti kasvab see kolme valla – Pala, Tabivere ja Palupera – võrra ning maakonnast lahkub Meeksi vald. Haldusreformi tegemisel mindi sedapuhku keerulisemat teed pidi: otsustamisel anti n-ö jäme ots kohalikele omavalitsustele, mitte  riigile. Selle tõttu on jäänud reformi kavandamisel vajaka tervikpildi nägemisest, paljuski on keskendutud hoopis vallajuhtide vaidlustele, kuhu jääb vallamaja ning kas liitmistehe tagab ikka preemiaraha või mitte. Niisugust olukorda ei oleks, kui uued omavalitsused moodustada seniste maakondade piirides, jättes suurlinnad eraldi omavalitsusteks. Et raiume koera saba ikka jupi kaupa, siis Tartumaa puhul oleks järgmine võimalus kahe omavalitsuse ehk Tartu linna (koos eeslinnadega, nagu Vahi ja Märja alevik ning Lohkva, Soinaste, Märja, Õssu ja Veibri küla) ja Tartumaa maavalla (keskusega samuti Tartu linnas) loomine. 

Toomas Jürgenstein: kahekõne inimese sees on arenemisvõime tunnus

  AVATUD suhtumine viib eluterve dialoogini ka kõige erinevamate vaadete ja inimeste puhul. Usun, et Eestis on praegu üsna kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid, mis esmapilgul mustvalget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle näib, et praegust ühiskondlikku pilti lahti mõtestades on ehk liiga sageli paralleele tõmmatud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut kaugemale kultuurilukku. Victor Hugo „Hüljatute” esimese osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees”. Seal on kirjeldus sellest, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab teada, et rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud, hakkab surema. Monsenjöör Bienvenu otsustab rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene. Enne rahvuskonvendi liikme surma on neil piiskopiga pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust, jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem rahvuskonvendi liikme kohta küsiti, näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused, kui tähtis lesknaine heitis piiskopile ette revolutsionääri surivoodi juures viibimist: „Monsenjöör, tuntakse huvi, millal teie kõrgus punase mütsi saab.” „Ohoo, milline toores värv,” vastas piiskop. „Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali kübaras.” 

Lauristin: peaksime mõtlema presidendivalimiste korra muutmise peale

Europarlamendi saadik Marju Lauristin ütles nädalavahetusel, et ta ei kavatse kandideerida Eesti presidendiks. Samas on ootus ühiskonnas ametlike kandidaatide üles seadmisele ja nende debatile suur, sest inimesi tõesti huvitab, kes saab järgmiseks Eesti presidendiks, ütles Lauristin.

Aleks Desjatnikov: Noorsotside Tartu klubi juht kutsus poliitikud kooli aru andma

Tartu Annelinna gümnaasiumi üheksandas klassis õppiv Aleks Desjatnikov võttis kätte ja otsustas osaleda Tartu noortevolikogu projektis «Poliitikud kooli». Ent eesmärk polnud mitte kutsuda tähtsaid mehi-naisi ainult oma kooli, vaid mujalegi. Juba on Aleks Desjatnikovi juhtimisel toimunud kohtumised Tartu Puškini ja Kivilinna koolis, kus teiste seas astusid üles Tartu abilinnapead Tiia Teppan ja Jarno Laur. Eile rivistas noormees oma kooli värskelt pestud põrandaga aulas üles kuus poliitikut või poliitikuks pürgijat eesotsas linnapea Urmas Klaasi ja abilinnapea Artjom Suvoroviga. Linnapea oli meelitatud noormehe pealehakkamisest tuntud nägude kooli kutsumisel. Nimelt saatis Aleks Desjatnikov poliitikutele meili või kirjutas neile Facebooki ning ei saanud ühtegi eitavat vastust. Klaas tunnista ka, et noormees meenutab talle väga palju teda ennast samas eas.

Kajar Lember: et reformi järel ei tuleks pisaraid valada

Lõpuks ometi on haldusreformi diskussioon tõsiselt avalikkuse ees. See on ainult tervitatav, sest erinevalt mitmest teisest viimasel ajal fookuses olnud kuumast teemast, puudutab äsja riigikokku jõudnud haldusreformi seaduseelnõu kas suuremal või vähemal määral pea kõiki Eesti inimesi.   Mind küll kummastas peaministri manitsus, et ärgem jäägem haldusreformi eelnõu menetledes kinni detailidesse. Teisisõnu – valitsusjuht, kelle väitel vajavad nii Eesti riik kui majandus vaid peenhäälestust, lajatab omavalitsustele kuvaldaga. Tegelikkuses peitub saatan, nagu ikka, detailides, mis aga omavalitsuste puhul ei pruugi kõrgelt mäelt kätte paista. Riigihaldusministri juhtimisel on välja töötatud eelnõu, mis peab reformi eesmärgiks omavalitsuste võimekuse tõstmist. Selle saavutamise põhiliseks teeks on aga omavalitsuste liitumine suuremateks haldusüksusteks ning ainsaks sisuliseks kriteeriumiks elanike arv. Kava kohaselt peab reformijärgses Eestis igas omavalitsuses elama vähemalt 5000 inimest.