Heljo Pikhof: tuge saavad nii erilised õpilased kui nende õpetajad

Kaasav haridus on meie koolikorralduse põhimõte juba 2010. aastast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi peab lapsel olema võimalus õppida kodulähedases koolis teiste omavanuste õpilaste seltsis. 

See on mitmeti vajalik, osalt ka väärtuste küsimus: meie kõrval kasvab ja elab-töötab küllaga «ebastandardseid» inimesi, kes neist on keskmisest pikaldasem, kes andekam, kes vajab füüsilist abi. Sellele tuleb maast madalast silma vaadata ning elu-meluga harjuda tuleb ka erivajadustega lastel endil. Lõppeks – igaüks meist on eriline ja teistest erinev. Kuhu tõmmata piir?

Hinnanguliselt kolm neljandikku hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastest käib juba praegu tavakoolis. Ja aasta-aastalt tuleb aiva juurde nii diagnoositud kui diagnoosimata eripäraga – ütleme siis ettearvamatu käitumisega – lapsi ja noori.

Ligi kaheksa aasta kestel pole riik teinud ainsatki sammu vastu ei omavalitsustele – kes on valdavalt koolipidajad –, ei õpetajatele: vaadaku ise, kuis hakkama saavad. Koolides on kogu aeg olnud terav puudus tugispetsialistidest – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid –, kes lapse vajadusi märkaksid-mõistaksid ja oskaksid teda professionaalselt abistada. Õpetajad on aga niigi üle koormatud; samuti pole nad saanud süsteemset koolitust, mis aitaks neil õpetamise kõrvalt erivajadustega lapsi ka ohjes hoida. Väidetavalt vajab aga ümmarguselt kolmandik õpilaskonnast kooliaja jooksul kas ühel või teisel moel (õpi)tuge.

Tegevustoetus läheb nüüd HEV-lapsega kaasa. Senise korra järgi ei olnud riigil selget kohustust koolipidajale erivajadustega laste eest tegevuskulu tasuda. Vähe sellest, mõni aasta tagasi keerati needki kraanid kinni, kust tugispetsialistidele sai pedagoogide palgarahast töötasu maksta.

Läinud kolmapäeval vastu võetud PGSi muudatused astuvad nüüd hea mitu sammu koolisüsteemi tõhustamise poole.

HEV-lapsele pannakse lisaks haridustoetusele (rahvasuus: pearaha) ka nn tegevustoetus kaasa.

Mida suurem on lapse või noore õpitoe vajadus, seda rohkem nõuab see raha. Sestap on välja toodud eri raskusastmed: kellele õpilastest on vaja üldist tuge, kellele tõhustatud tuge, kellele erituge. Vastavalt sellele muutub ka rahastamise koefitsient. Võime ju rääkida tasemerühmast või osaajalisest individuaalõppest, mis viib koosõppesse tavaklassiga. Ent on ka neid, kes vajavad puudespetsiifilist õppekeskkonda, -metoodikat, -vahendeid; korrapärast tugispetsialistide abi, mis on lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega

Omavalitsustele antakse 23 miljonit eurot lisatoetust tõhustatud ja erituge vajavate laste õpetamiseks ja tugiteenuste rakendamiseks. Tunamullu maksid omavalitsused ise 10,4 miljonit eurot erispetsialistide palkamiseks kooli.

Riigi toetus on sihtotstarbeline, siiski võib seda kasutada ka tugispetsialistide töötasu maksmiseks, ja pangem nüüd tähele – ainult tingimusel, et nende palk on võrdne vähemalt õpetaja palga alammääraga. See on selge sõnum: kooli on logopeedid-psühholoogid pikisilmi oodatud.

Seaduses on hulk muidki meetmeid, mis püüavad väärtustada tugispetsialistide tööd. Nagu õpetajatele, on neilegi kavas hakata maksma lähtetoetust, ja mitte ainult maapiirkondades, vaid ka Tartus ja Tallinnas. Õpetajaile, ka tugi­­spetsialistidele, seatakse sisse riiklikud aasta- ja elutööpreemiad, mis on samas suurusjärgus sportlaste ja kultuuritöötajate auhindadega. Esimesed antakse välja tänavu sügisel õpetajate päeva paiku. Ka abiõpetaja ametikoht tuleb kooli tagasi.

Meie koolmeistrid on korduvalt kurtnud, et tahaksid last aidata, aga ei saa täpselt aru, mida on ühele või teisele tarvis. See info muutub kättesaadavamaks.

Eesti hariduse infosüsteemi kantakse senisest täpsemalt andmed selle kohta, mis teenuseid on lapsele vaja ja mida rakendatakse. Nii saab ka ministeerium jälgida, kas laps saab vajalikku tuge. Jutt ei ole mõistagi täielistest terviseandmetest ja lapsevanem peab selleks loa andma.

Tahaksin ümber lükata ka ühe linnalegendi. Ehkki tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldus on kohalike omavalitsuste ülesanne, jätkab riik raskemate erivajadusega lastele mõeldud koolide ja kompetentsikeskuste pidamist. Paljudele on see hädavajalik. Suhtlesin just hiljaaegu ühe Emajõe kooli vaegnägijast kasvandikuga, kes on ülimalt tänulik hariduse eest, mis arvestas just tema vajadusi.

Kriitika aitab edasi, kui on konstruktiivne. Ometi, pärast PGSi täienduste sõelumist küllap kümmekonnal kultuurikomisjoni koosolekul, pärast riigikogu suure saali tuliseid arutelusid ei saa ma aru neist oponentidest, kes soovitavad «aja korraks maha võtta».

Me oleme kooli toetamisega nagunii lootusetult hiljaks jäänud. Praegused seadusemuudatused pakuvad uusi võimalusi ja hõlpu.

Jah, on hulk probleeme, mis vajavad veel lahendamist, kas või tugispetsialistide põud või õpetajate süsteemne koolitus toimetulekuks HEV-lastega; mitte igas paigas pole individuaalõppe võimalust või liitpuudega õpilasele kohast transporti … Kogu see töö läheb edasi. Keegi ei kavatse kaasava hariduse teemat kalevi alla lükata.

Egas nii ka ju saa, et koolitame esiteks tuhatkond logopeedi-eripedagoogi valmis (viis aastat õpet!) ja sundsuuname nad koolidesse laiali. Alles siis mõtleme edasi. Täiust võib jäädagi taga ajama.

Avaldatud Tartu Postimehes 16.01.2018

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>