Jarno Laur: Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga.

Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks.

On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud.

Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda.

Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

See ei saa siiski olla ühe Eesti geograafiat tundva pragmaatilise inimese, kelleks ma minister Aabi pean, siiras jutt. Nimelt piiritleb valitsuse otsus ära tehase asukoha otsimise kriteeriumid. Ja neid ei ole just palju: kogu otsinguala on piiritletud Viljandi ja Tartu maakonnaga, lisaks veel Suur-Emajõe lähedus ja juurdepääsutaristu ehk maanteed ja raudtee.

Pilk kaardile ütleb, et Viljandi maakonnas on Suur-Emajõe ääres vaid Meleski raba, mis pole teab mis kindel pinnas tehase rajamiseks, pealegi pole sinna sohu seni ka raudteed tehtud. Seetõttu jääb mulje, et Viljandi maakond on jäetud planeeringupiirkonda vaid selleks, et põhjendada eriplaneeringu menetluse valikut.

Tartumaalgi on võimalike asukohtade ring ahtake, sest Emajõgi ja raudtee lõikuvad vaid ühes kohas. Vaata, kuidas tahad, see on Vorbuse/Kärkna. See, et Vorbuse ja Kärkna oleksid arendajaile justkui alternatiivsed valikud, mida uurida ja võrrelda, on jällegi asi, mis tavamõistusele ei allu, sest mõjude seisukohalt on tegu sama kohaga, olgugi jõe eri kaldal.

Terve mõistus ja ajalooline kogemus  paigutab selliseid objekte mujal maailmas linnast allavoolu. Paraku on häda selles, et raudtee ja Emajõgi jäävad mujal teineteisest üpris kaugele ning tegelikult on ka maanteesildu, mida mööda peaks tehase liiklusvoog kulgema, selles piirkonnas väga napilt. Juttu Reolast kui võimalikust asukohast ei maksa tõsiselt võtta, sest raudtee ja maantee kõrval puudub seal piisav hulk vett, kuivõrd Porijõgi enamiku aastast oma nime igati väärib.

Avaldatud 11.03 Positmehes

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>