Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli».

See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Sel sügisel saavad kohalikel valimistel esimest korda oma valiku teha ka 16- ja 17-aastased noored. Mõnele vanema põlvkonna poliitikule on võib-olla tekkinud mulje, et hääletamissedel on piisav vahetuskaup, millega noor usaldab talle oma igavese ja jäägitu toetuse. Tegelikult on sellest kaugelt liiga vähe.

Peame pärima, kuidas tagada noorte osalus Tartu sõlmküsimuste lahendamises ning kuidas panna nende hääl senisest enam kõlama.

Üks võimalus oleks anda Tartu noortevolikogule õigus määrata linnavolikogu alaliste komisjonide liikmeteks oma esindajad. Rõhutan: hääleõiguslikeks liikmeteks. See tagaks ärksate noorte sõna kuuldavuse ning paneks linnajuhte arvestama nende inimeste ideedega, kes Tartus (loodetavasti) kõige kauem elavad.

Teiseks peab Tartu mõtlema oma juhtide järelkasvule. Kui tahame olla Põhja-Euroopa uue majanduse ja innovatsiooni keskus, peame tagama uuenduslike ettevõtmiste järjepidevuse. Paljudel noortel on häid ideid ning ettevõtlikkust, ent neil jääb puudu teadmistest mõtete rakendamisvõimaluste kohta.

Seepärast võiks Tartul olla programm noorte ettevõtjate toetamiseks, omamoodi inkubaator, kus korraldataks säravamate ideede autoritele koolitusi ning jagataks mentorlust.

Selleks et noored tunneksid, et kool on tõepoolest nende teine kodu, tuleks neid kaasata koolikeskkonna kujundamisse. Nii jõuaks noorte ideed kooliruumide ja koolielu korraldamise kohta ka tegeliku rakendamiseni ning kasvaks motivatsioon ühiselt kujundatud ruumi ka paremini hoida.

Mitmekesine maailm vajab mitmekesiseid inimesi. Tuleks noortele laiemalt õpetada neid keeli (mandariini, jaapani, araabia, hispaania, prantsuse), mida tavaliselt koolis ei õpetata. Näiteks linna ja ülikooli koostöös.

Noorte huvi tuleviku kujundamise vastu ei tohi lämmatada, seda tuleb tiivustada ning tegudeks suunata. Noored tõepoolest ei taha olla «vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus».

Artikkel avaldati Tartu Postimehes 9. augustil 2017.

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , , , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>