Tag Archives: alkoholipoliitika

Heljo Pikhof: seadusemuudatused peavad tooma kõigile turvalisema keskkonna

Riigikogus läks lõpphääletusele alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seadus, mille peamine eesmärk on kaitsta lapsi jõulise alkoholipropaganda eest ja vähendada otsustavalt liigjoomisest tingitud kahju Eesti ühiskonnale.  Kinnitamist ootav eelnõu näeb ette täiendavad piirangud alkoholi reklaamimisele teles, raadios ja sotsiaalmeedias. Alkohoolsed joogid peavad uute reeglite kohaselt olema paigutatud kaupluste müügisaalides teistest kaupadest eraldi, et nad ei oleks ostjate silme all. Sotsiaalministeeriumis valminud ja riigikogus mõnevõrra muudetud alkoholi- ja reklaamiseaduse piirangute puhul on tegu ka avalikkuses ühe enam vaieldud ettepanekutega.  „Kui ühel kaalukausil on meie laste huvid ning Eesti kainem tulevik ja teisel alkoholiäri huvid, siis ei tohiks olla kõhklust, milline valik teha. Uued põlvkonnad ei pea üles kasvama säravate alkoholireklaamide saatel, millel on selge mõju noorte tarbimisharjumustele,“ ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof. „Alkoholipoliitika karmistamine on ainuõige olukorras, kus Eesti on alkoholisurmade arvult jätkuvalt Euroopas esirinnas  ja alkohol teeb mõõtmatut kahju meie inimeste tervisele ja ka majandusele,“ lisas ta. Reklaamipiirangud ja alkoholi uued müügireeglid on Pikhofi sõnul suunatud sellele, et inimesed tarbiksid vähem alkoholi. „Seadusemuudatused peavad tooma kõigile turvalisema keskkonna. Me tahame säästa inimelusid ja vähendada oluliselt tervisekahjusid. Me tahame vähendada alkoholist tingitud kuritegevust, liiklusõnnetusi, sotsiaalseid probleeme ja perevägivalda,“ rääkis Pikhof. Alaealiste ja noorte kõrval on eelnõu peamiseks sihtgrupiks ka alkoholisõltuvusega inimesed, kes soovivad joomist vähendada või siis sellega lõpparve teha.

Heljo Pikhof: laste kaitsmine kaalub üles alkoholiäri huvid

Sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof kaitses riigikogus kavandatavaid alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muudatusi, mille keskne eesmärk on kaitsta lapsi  ja noori pealetükkivate alkoholireklaamide eest ning vähendada otsustavalt liigjoomisest tingitud tervise- ja majanduskahjusid. „Me teame, et nende muudatuste vastu on väga tugevad majandusjõud. Loodetavasti eelistavad parlamendi liikmed laste ja noorte huve ning rahva tervist, mis toob pikemas perspektiivis kasu ka majandusele. Kui kaalukausil on Eesti kainem tulevik ja alkoholiäriga seotud huvigruppide argumendid, siis ei tohiks olla kõhklust, milline valik teha,“ ütles Pikhof eelnõu teisel lugemisel. 

Toomas Jürgenstein: uus karmim alkopoliitika võitleb Oru Pearude vastu, kes sõidavad kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks

Usun, et tarvitan joovastavaid jooke Eesti keskmiselt, mistõttu pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel sõna võtnud. Samas pani sel nädal Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli kolmapäevase infotunni alguses laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgelt pandud tervise- ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks avaliku seisukoha võtmiseks ka alkoholipoliitika küsimuses. Sukeldun teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu, kes räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“ Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatavad sammud piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“