Tag Archives: haridus

Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli». See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Allan Aksiim: Delta hoone võimalused ehk Lõhkugem seinad inimeste peades

  Tartu ülikool rajab Narva maanteele uue IT õppe- ja teadushoone Delta. Millele tasuks selle sisemuse planeerimisel tähelepanu pöörata? Kust oleks mõistlik võtta eeskuju? Mida räägib muu maailma kogemus?Tartu ülikooli 2019. aasta sügiseks valmiv uus õppehoone Delta on võimalus heastada ülikooli varasemad ruumiplaneerimise eksimused ning soodustada koostööd mitte ainult teadusvaldkondade, vaid ka linna ja ettevõtlusega.Enne kui nende väidete tagamaade juurde tulla, tasub korra mõelda, kuidas tekib innovatsioon, mis see on ning kellele ja kuidas on see kasulik. Innovatsiooni taga nähakse tihti uue väärtuse loomist – olgu see tehnoloogiline, majanduslik või sotsiaalne –, kombineerides vanu lähenemisviise ja tehnoloogiaid või luues täiesti uusi. Ega asjata toeta tulevikku vaatavad valitsused heldelt teaduse baasrahastust ning teadlaste ja ettevõtjate läbikäimist. Lõppeks tuleneb innovatsioonist ka väärtusloome nii majanduskasvu kui ka uute ja paremate teenustena. Innovatsiooniloome ise tähendab üha enam, et eri taustaga inimesed vahetavad ideid silmast silma kohtudes. Üksikute geeniuste aeg on ammu läbi ning suured muutused ettevõtluses, teaduses ja poliitilises sfääris on pea eranditult tiimitöö tulemus. Edukad on eriti need tiimid, mille liikmete teadmised, oskused ja vaated täiendavad üksteist.

Toomas Jürgenstein: kuidas peaks õpetaja klassi ees oma maailmavaatega käituma?

Viimastel nädalatel on avalikkuse tähelepanu pälvinud ajalooõpetaja vallandamine Järva-Jaani Gümnaasiumis, mida erinevad osapooled on põhjendanud erinevalt.  Tahaksin vaadata seda poliitikas osaleva õpetaja perspektiivist, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja värske riigikogu liige Toomas Jürgenstein. Kindlasti ei taha ma võtta seisukohta vallandamise suhtes, siin peavad selguse tooma töövaidluskomisjon ja teised pädevad ametkonnad. Küll aga on seoses antud juhtumiga tõusnud arutatavaks teemaks ka laiemalt õpetajate osavõtt poliitikast ja selle kajastumine koolis. Kuna olen kümmekond aastat osalenud poliitikas ja samal ajal koolis õpetajana töötanud, siis püüan sellel teemal mõnda tähelepanekut väljatuua. Minu julgust antud teemal sõna võtta suurendab asjaolu, et paarkümmend aastat usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana töötades olen pidanud mõtestama oma isikliku usu ja klassis käsitlevate religioossete teemade suhet.

Toomas Jürgenstein: Mõned mõtted söömisest koolis

Käesolevast aastast gümnaasiumisse laienenud koolilõuna toetus on toonud meediasse küsimuse, kuidas jaguneb riigi, linna ja õpilase vanemate panus koolilõuna eest tasumisel ning mida saaks selles vallas paremaks teha. Laiemalt vaadatuna seondub selle teemaga veel teisigi probleeme, näiteks küsimus koolides hommikupudru pakkumise võimalustest ja vajadustest. Küllap võib üsna kergesti silme ette manada koolilõuna ideaali: pikal vahetunnil on sööklas lahedalt kohti ning leti juurde astunud sportlik noormees palub kokatädidel taldrikusse kuhjate võimalikult palju liha ja kartuleid, järgnev õbluke tütarlaps teeb panuse pigem salatitele jne. Reaalsus on aga teine, enamasti tuleb söökla suurusest lähtuvalt pakkuda sööki mitmel vahetunnil, mis omakorda venitab  koolipäeva pikemaks, juba toidu sujuva jagamise tagamine ja hind seab menüüle omad piirid jne. Alustan mulle kõige tuttavama gümnaasiumi astmega ning ma väga loodan, et mingil hetkel on Tartus võimalik pakkuda koolides gümnasistidele tasuta lõunat. Käesolevast aastast alanud riigipoolse toetusega  78 senti ühe toiduportsu kohta on oluline samm selles suunas astutud. Mõned vähem teadvustatud asjaolud selles vallas siiski on. Kõigepealt seda, et kellel on kogemusi kasvueas noormehega, siis need vanemad teavad, et ta on pidevalt näljane. Reeglina ei paku noormeestele mingit raskust süüa söögivahetunnil koolitoit (Tartu linnas on selle maksumuseks 1 euro ja 36 senti) ning järgmisel vahetunnil teine samasugune otsa. Et eelkõige kasvavate noorte meeste nälga leevendada on minu kodukoolis Treffneris viidud tavaportsude (tava ja taimetoit) kõrval sisse viidud suurem taldrikutäis, mille hinnaks on 1 euro ja 80 senti. Kutsume seda poisteportsuks, ehkki loomulikult pole seda keelatud osta ka tüdrukutel. Minu andmetel sööb praegu poisteportsu ca 60% õpilastest. Seega, kui suudaksimegi esimese sammuna tagada tasuta tavatoidu, siis jätkub tõenäoliselt vajadus suurema koolilõuna järele ning valmisolek selle eest juurde maksta. Teiseks peaks tingimata silmas pidama, et mitte ükski laps ei tohiks koolis söömata jääda majanduslikel põhjustel. See on väljakutse sotsiaaltöötajatele, kuid kindlasti ka klassijuhatajatele, et majanduslikult vähekindlustatud pered tasuta koolilõuna taotlemise võimalusi oma lastele kindlasti kasutaks, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Kolmandaks olen mõelnud tõsiasjale, et Tartu linna rahakott on üks. Kui koolitoidu toetuseks leitaks raha ja tuleks valida, kas toetada lasteaedade, põhikoolide või gümnasistide lõunasööki, siis mõtleksin päris tõsiselt esmajärjekorras lasteaedade söögi toetamisele. Väikeste laste vanematel on sageli kõige raskem ning lasteaialaste söögi toetamine tooks neile ehk veidikegi kergendust. Neljandaks on kindlasti kaalumist väärt ka koolipudru pakkumise teema. Tunnistan, et Treffneri koolis oleme seda üritanud, kuid soovijaid oli üsna napilt – 550 õpilasega koolis jäi seda võimalust kasutama alla kümne õpilase. Võibolla oli aeg liiga varajane, samas pärast esimest tundi pudruvahetunni sisseviimine venitaks koolipäeva liiga pikaks. Siiski on hommikupudru pakkumine kindlasti teema, millega koolid võiksid edasi tegeleda ning positiivsetest kogemusest võiks laiemalt teada anda. Kokkuvõttes ma  arvan, et tee võimalikult soodsa koolitoidu suunas peab Tartus jätkuma. Mulle näib, et seda probleemi hakkab linnale pidevalt meelde tuletama riigigümnaasiumina tegutsema hakkav Tartu Tamme Gümnaasium, kus koolitoidu maksumust hakkab tasuma riik. Allikas: Postimees+, 20.01.2015

Toomas Jürgenstein: Õppimine süvenemise suunas

Olen kooliga seotud reformidesse suhtunud kaheti. Ühtpidi, vanuselt poolesaja piiri ületanuna ma mõistan muret, et haridusse puutuva pideva ümberkorraldamisega pärast võib kaduma minna õpetatavate ainete stabiilsus. Teisalt, olles ise juba pool sammu maha jäänud pidevalt uuenevatest tehnoloogiatest, mõistan ka seda, et vaid muutustele avatud kool aitab õpilastel mõtestada nende ümber toimuvat.

Toomas Jürgenstein: Tartu hariduse luustik on tugev

Mulle näib, et sügiseti on igal Tartu hariduselu vastu huvi tundval inimesel paslik teha kokkuvõte linna üldhariduse aren­gust ja hetkeseisust. Seda enam, et Tartus on olulised muutused toimunud või toimumas igas kooliastmes. Bioloogiaharidust nuusutanuna võrdleksin hariduse tugipunkte organismile tuge andva välis- või siseskeletiga. Loodan väga, et Tartu hariduse arengus fikseeritud suunad ja põhimõtted sarnanevad pigem siseskeletiga, mis erinevalt välisskeletist ei uuene pidevalt, vaid kasvab harmooniliselt koos organismiga.

Toomas Jürgenstein: naeruväärne reform

Küllap oli keskmisel õpetajal raske süveneda gümnaasiumiõpilaste lõpetamisega kokkulangenud vaidlustesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edasi PGS-i) paranduste üle. Õppeaasta jooksul kogunenud väsimus oli kohale jõudnud. Jah, mõõdukad muutused haridusmaastikul on vajalikud. Ühiskond muutub ja ka kool peab uuenema. Samuti ei aita haridust edasi vandenõuteooriatesse kalduvad väited, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse parandused on haridusministri kättemaks õpetajate streigi eest. Streik on tõhus vahend enese eest seismiseks, ma ei välista, et sügisel peaksid õpetajad seda veel kord kasutama, kuid isiklike rünnakute asemel peaks püüdma hoopis probleemidele keskenduda.