Tag Archives: Karl Pütsepp

Karl Pütsepp: idiokraatia vastu

Lääne ühiskonda on tabanud rumaluseepideemia ja vähesed mõtlemisvõimelised inimesed on avalikus debatis marginaliseeritud. Neile inimestele on meil «Plekktrumm», Sirp ja kõik see, mida tänapäeval kultuuriajakirjanduseks nimetatakse. Maailmas võtab selle tulemusena üha enam võimust idiokraatia – rumalate võim. Rumaluseepideemia ainukese rohu patenteerisid juba vanad kreeklased. See on haridus. Tihti on aga see, mida tänapäeval hariduseks (või õigemini harituseks) nimetatakse, üdini võlts. Elame tsitaadiraamatute ajastul. Need, kes tahavad vähegi erudeeritud inimese moodi paista, koguvad erisuguseid tsitaate ja topivad neid siis igasuguse mõõdutundeta kõikvõimalikesse kohtadesse koolikirjandist voodipeatsini. Probleem seisneb selles, et tundmata tsitaatide või aforismide tausta, tundmata teost, kust lause on võetud, tundmata autorit või keskkonda, milles too sellise lause kirjutas, ei mõista me tsitaadi või aforismi tegelikku sisu. Tark inimene tunneb teiste tarkade inimeste mõtteid, ent suudab nende põhjal originaalseid mõtteid aretada.

Karl Pütsepp: õpetajaamet pole nagu iga teine

Viimastel aastatel on haridussüsteemi puudutava debati keskseteks märksõnadeks koolivõrgu korrastamine, väärtuspõhine õpe ning kogukonnapõhine kool. Eesti haridussüsteemi viib praegune arutelu kindlasti edasi, ent paraku on seejuures tagaplaanile jäänud arutelu õpetajaameti oleviku ja tuleviku üle. Täna, õpetajate päeval on suurepärane võimalus sellele vajakajäämisele tähelepanu juhtida ning veeretada mõtteid õpetajaameti kohta. Üks asi, mida laialdaselt teatakse, ent mida millegipärast endale tõsiselt ei teadvustata, on haridussüsteemi olulisus meie ühiskonna tuleviku kujundamisel. Haridussüsteemi vaieldamatuks nurgakiviks on aga meie õpetajaskond. Õpetajate igapäevane töö kujundab tuleviku inimesi. Seetõttu tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata ka õpetajate muredele. Õpetajatest sõltub ei rohkem ega vähem kui meie riigi ja rahva tulevik. Hiljuti avaldatud OECD iga-aastane haridusindikaatorite kogumikus “Education at a Glance” tuuakse välja rida probleeme, mis meie haridussüsteemis valitsevad. Üheks neist on vananev õpetajaskond (üle poole õpetajatest on vähemalt 50-aastased). Probleem ei ole vanades õpetajates. Nende elukogemus ja pikaaegne praktika on oluliseks osaks koolielust. Mõeldes palju tulist arutelu üles kütnud tervishoiu- ja tööpoliitika tuleviku debatile, on need numbrid igati positiivsed. Probleem seisneb aga selles, et noortele ülikoolilõpetajatele on õpetajaamet kas teine või tihti lausa kolmas valikuvariant. Vanematele pedagoogidele pole väärikat järelkasvu.

Karl Pütsepp: Piirissaarest. Ausalt ja ilustamata

Piirissaart tabanud järjestikused tuleõnnetused on ehmatanud nii saarerahvast kui kogu Eestit. Kuid need põlengud pole selle väikese erakordse saare ainus mure. Piirissaar on kaotanud suure osa hiilgusest. Mida tuleks ette võtta? Kohe alguses tuleb tõdeda, et Piirissaare olevik on tume ja  praegu ei paista tulevik toonigi heledamana. Maikuises suurpõlengus hävis vanausuliste kultuuri tuum – Saare küla pomoorlaste palvela. Lisaks pühakojale veel kolm elumaja. Läinud nädalavahetusel puhkes leekidesse kaks elumaja Piiri külas. Kuigi kohalike kiire tegutsemine päästis ümberkaudsed majad hullemast, on piirissaarlased šokis. Saarele nii omastest tänavküladest on saamas hajakülad. Paraku pole tulekahjud saare ainuke probleem. Vallajuhtide huvides paistab viimasel ajal olevat palju muud, ent mitte kohalikud vanausulised. Haruldane loodus on hävimas, sest saarel vohab pajuvõsa. Võsa armastavad aga metssead. Kohalikku turismimagnetit, sibulapeenraid, paari aasta pärast enam ei näe, ühtlast seasongermaad see-eest aga küll. Ometigi ei suuda mina ja paljud teised jätta saart lihtsalt vaikselt hääbudes hävima. Piirissaar on erakordne paik! Kui mujal Peipsimaal on paljud vanausuliste asulad eheduse ning autentsuse kaotanud, on Piirissaar tänu saarelisusele säilitanud palju eripärast. Nagu kõike seda veel vähe oleks, jääb 2017. aasta Piirissaare vallale suure tõenäosusega ilmselt ka viimaseks tegutsemisaastaks. Juba paar aastat on õhus küsimus: kellega liituda? Eelmisel aastal küsiti piirissaarlastelt, millise omavalitsuse koosseisus nemad oma tulevikku näevad. Ülekaalukalt soovisid saareelanikud liituda Tartu linnaga. See on samas täiesti loogiline. Piirissaare tõmbekeskus ei ole Meeksi, Räpina, Kallaste ega Mustvee. Piirissaare tõmbekeskus on Tartu. Seal käib enamik kohalikest tööl, lapsed käivad Tartus koolis, Tartus asuvad paljude piirissaarlaste talvekodud ning turistidele on just Tartu Piirissaarele reisimise algpunkt. Kui iseseisva vallana jätkata ei saa, on loogiline, et Piirissaar liitub Tartuga. Piirissaare erakordsust on raske üle hinnata. Saare rahvastik on kirju: põhiliselt vanausulised (pomoorlaste haru) ja õigeusklikud venelased ning luterlastest eestlased. Kusjuures enne Teist maailmasõda oli kõigil usurühmadel ka oma kogudusehoone. Piiri külas asusid luteri ja õigeusu kirik ja vanausuliste palvela. Saare külas veel üks vanausuliste palvela.