Tag Archives: Martin Hallik

Martin Hallik: mis tselluloositehase planeerimises murelikuks teeb?

Investorite soov saada rohkem kasu puidu väärindamisest on lihtsasti mõistetav ning võiks teoorias suurt kasu tuua kogu riigile. Hästi on mõistetav ka inimeste soov tarbida, kuid mitte saada tootmisest tulenevat saastet oma õuele. Kuidas võiks toimida kombinatsioon sellest, kui linnalise asula lähedale raudtee äärde ehitatakse tehas, mis annaks suurt majanduslikku kasu, aga samal ajal ei saastaks see üldse keskkonda? See on küsimus, millele peaksime suutma vastuse leida maikuuks 2019. 7. veebruaril oli Tartu linnavolikogu kahe komisjoni ühisistung, kus OÜ Est-For Invest koos rahandus- ja keskkonnaministeeriumi esindajatega tutvustasid tselluloositehase planeerimise käiku. Siinkohal peatukski eelkõige nendel probleemidel, mis seotud planeerimisprotsessi küsitavustega. Ettevõtjad ütlesid algatuseks ausalt ära, et ega neil mingeid uuringuandmeid ei ole ning et nad toetuvad oma jutus enda tehtud oletuslikele arvutustele. Uuringuid lubatakse teha kõigis kolmes ettevalmistusfaasis, mis peaks viima detailse planeeringulahenduse kehtestamisele konkreetses asukohas septembriks 2020. Seejuures peab asukoha eelvalik olema tehtud juba mais 2019. Vastava otsuse teeb riigihaldusminister. Kui ministeeriumid sätestasid tehase asukoha eelvaliku piirkondi, jäid lõpuks pinnale Tartumaa ja Viljandimaa. Kuigi esialgu oli valikus veel terve hulk piirkondi. Ettevõtjate nõudmisele, et lähedal oleks jõgi ja kuni kümne kilomeetri kaugusel raudtee, oleks sobinud hästi ka Pärnumaa. Selle viimase variandi otsingupiirkonnast välja jätmise argumendiks tõi keskkonnaministeeriumi esindaja asjaolu, et tehase heitmed võiksid kahjustada Pärnu jõe kalavarusid. Sama ametnik oli äsja kinnitanud, et kavandatav tehas ei tohi halvendada Emajõe veekvaliteeti. Nende kahe väite esitamine, seejuures samal koosolekul, viitab formaalloogilisele vastuolule: sama tehas halvendaks ühe jõe vee kvaliteeti, aga mitte teise oma. Tehase kavandajad rääkisid aga, et Soome näitel võib oodata hoopis vee kvaliteedi paranemist, sest Soomes olla saabunud analoogse tehase lähedusse elama jõeforell. Kala, kes armastab puhast vett. Korraga võis aru saada, et vee kvaliteet Emajões võib halveneda, jääda samaks või muutuda tehase tulekuga sootuks paremaks. Ei jäänud veenvat arusaama, kuidas see vee kvaliteet Emajões siis olema hakkab. Mure hinges jäi püsima. Mis siis ikkagi on teada kavandatava tehase parameetritest? Teame seda, et vaja on leida sada hektarit maad raudtee ja jõe läheduses. Teame, kui palju läheb vaja puitu, milleks on kuusk, mänd ja kask. Teada on ka tehase arvestuslik veetarbimise hulk ning see, et tehasesse tuleb 200 töötajat. Kindlasti teadsid tehase initsiaatorid, et keskkonnale tunduvalt ohutum suletud veeringlusega tehnoloogia ei ole võimalik lahendus, sest see rikub tootmisprotsessi. Samas teame me seda, et tehase eelprojekti pole olemas, nagu pole ka tehnoloogia kirjeldust. Seni tehakse uuringuid ja antakse hinnanguid baastehnoloogia põhjal. Baastehnoloogiale lisanduvate tehnoloogiliste protsesside vahel võib olla põhimõttelisi erinevusi. Est-For Investi eestvedajad kinnitasid, et löövad tõenäoliselt käed ühe konsultatsioonifirmaga lähema kuu jooksul, et too alustaks eelprojekti tegemist, mis võtab aega viis-kuus kuud. Seega valmiks projekt sügiseks, kõige hiljem jõuludeks 2018. Igal juhul enne eelvaliku otsust mais 2019. Ent siin kerkib esile kogu planeeringuprotsessi kõige küsitavam koht: oleks igati loogiline, kui tehnoloogia ja eelprojekt oleks olemas siis, kui alustatakse mõjude hindamise väljatöötamist. Kogu protsessi läbipaistvuse ja mõistlikkuse huvides oleks, kui eelprojekt ja tehnoloogia kirjeldus olnuks olemas sügisel 2017. Tõsi, investorid oleks pidanud võtma mõnevõrra suurema riski rahaliselt, seda tegemata on nad saanud seetõttu suurema rahva pahameele projekti suhtes. Praegune diskussioon on väga vajalik, aga seda peetakse paljuski baastehnoloogial tuginevate oletuste ja usu pinnal. Ainus tõsiselt võetav alus on analoogsete tehaste kogemus, eelkõige Soome kogemus.

Sotsiaaldemokraadid Tartu Linnavolikogus

Tartu Linnavolikogus asusid tööle Jarno Laur, Martin Hallik, Marju Lauristin, Gea Kangilaski, Kadri Leetmaa, Heljo Pikhof, Ott Maidre ja Lemmit Kaplinski.

Martin Hallik: Kuidas saab Tartu olla kasvav ülikoolilinn?

Tartu peab mõtlema, mida teha, et õppejõud ja üliõpilased tahaksid siia tulla, et nad tunneksid end ülikoolilinnas mugavalt ka väljaspool õppehooneid. Jalgratast selleks leiutama ei pea, aga jalgratas on kindlasti üks oluline märksõna. Tartu identiteet on olla ülikoolilinn. Kui kasvavad ülikoolid, kasvab ka linn. Üliõpilased ja õppejõud, kelle üks võimalik valik on Tartu, peavad peale ülikooli taseme väga oluliseks ka keskkonda, kus nad elama hakkavad. Väljaspool auditooriumi või laborit veedetud aeg on samuti väga tähtis. Kuidas teha väga head ülikooli, teavad õppejõud ise piisavalt hästi. Ümbritsevat keskkonda aga peab looma linn, kus ülikoolide kampused asuvad. Jalgrattateede võrgustik on Põhja-Euroopas üks klassikalise ülikoolilinna tunnuseid. Olgu siin näiteks Tartu sõpruslinn Uppsala. Kesklinn peab olema ühendatud kõikide linnajagudega mõlemasuunaliste jalgrattateedega. Kõik linnaosad peavad olema omavahel samuti ühendatud selliste teedega. Peamised rattateed peaks olema kahesuunalised ja eraldatud jalakäijate rajast. See võimaldaks kiiret liikumist ratturitele ja ohutut jalutamist jalakäijatele.