Tag Archives: noored

Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli». See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida. Sel sügisel saavad kohalikel valimistel esimest korda oma valiku teha ka 16- ja 17-aastased noored. Mõnele vanema põlvkonna poliitikule on võib-olla tekkinud mulje, et hääletamissedel on piisav vahetuskaup, millega noor usaldab talle oma igavese ja jäägitu toetuse. Tegelikult on sellest kaugelt liiga vähe. Peame pärima, kuidas tagada noorte osalus Tartu sõlmküsimuste lahendamises ning kuidas panna nende hääl senisest enam kõlama. Üks võimalus oleks anda Tartu noortevolikogule õigus määrata linnavolikogu alaliste komisjonide liikmeteks oma esindajad. Rõhutan: hääleõiguslikeks liikmeteks. See tagaks ärksate noorte sõna kuuldavuse ning paneks linnajuhte arvestama nende inimeste ideedega, kes Tartus (loodetavasti) kõige kauem elavad. Teiseks peab Tartu mõtlema oma juhtide järelkasvule. Kui tahame olla Põhja-Euroopa uue majanduse ja innovatsiooni keskus, peame tagama uuenduslike ettevõtmiste järjepidevuse. Paljudel noortel on häid ideid ning ettevõtlikkust, ent neil jääb puudu teadmistest mõtete rakendamisvõimaluste kohta. Seepärast võiks Tartul olla programm noorte ettevõtjate toetamiseks, omamoodi inkubaator, kus korraldataks säravamate ideede autoritele koolitusi ning jagataks mentorlust. Selleks et noored tunneksid, et kool on tõepoolest nende teine kodu, tuleks neid kaasata koolikeskkonna kujundamisse. Nii jõuaks noorte ideed kooliruumide ja koolielu korraldamise kohta ka tegeliku rakendamiseni ning kasvaks motivatsioon ühiselt kujundatud ruumi ka paremini hoida. Mitmekesine maailm vajab mitmekesiseid inimesi. Tuleks noortele laiemalt õpetada neid keeli (mandariini, jaapani, araabia, hispaania, prantsuse), mida tavaliselt koolis ei õpetata. Näiteks linna ja ülikooli koostöös. Noorte huvi tuleviku kujundamise vastu ei tohi lämmatada, seda tuleb tiivustada ning tegudeks suunata. Noored tõepoolest ei taha olla «vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus». Artikkel avaldati Tartu Postimehes 9. augustil 2017.

Marju Lauristin: meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm. Ma ütleks isegi julm

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin (77) kavatseb sügisel naasta europarlamendist Tartusse. Ta tahab ülikoolilinnas ajada nii digiasja kui ka eakate asja. Miks te tahate Brüsselist ära tulla? Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad. Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad. Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi. Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse. Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises. Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri. Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha? Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus. Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.

Heljo Pikhof: koolilaste töötamise reeglid muutuvad paindlikumaks

Riigikogus olid täna teisel lugemisel töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad alaealiste tööle asumise korda ja lubavad lastel koolivaheajal senisest rohkem töötada. Noorte tööle võtmist pärsib ajale jalgu jäänud ja liiga keerukas paberimajandus, mistõttu plaanitakse juba sel subel lihtsustada laste kõrval ka tööandjate elu. “Alaealiste töötamist soodustab ka ajaliste piirangute leevendamine,” ütles riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof. “Oluline on rõhutada, et uued reeglid ei tee mingeid järeleandmisi laste õiguste kaitse ja tööohutuse vallas,” lisas Pikhof. Edaspidi teeb seadus vahet õppeveerandil ja koolivaheajal töötamisel. Alaealised tohivad juba lähitulevikus vaheaegadel varasemast rohkem tööd teha: 13-14-aastane ja vanem alaealine kuni seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Veel kehtiv kord lubab neil töötada kuni neli tundi päevas ja kuni 20 tundi nädalas. Koolikohustuslikele alaealistele jääb kehtima keeld mitte töötada rohkem kui pool koolivaheajast.

Tõnu Ints: mis saab vanglast vabanenud noortest?

  Avalikkuse esmane reaktsioon Küüni tänava juhtumile oli etteheidete rida politseile. Kus on nende silmad ja kõrvad? Miks on tänaval nii vähe politseipatrulle? Õige ka, tõepoolest on vähe. Aga kindlasti ei saa politseipatrull seista igal tänavanurgal ja uksel, et ennetada ja ära hoida selliseid konflikte. Ilmselt ei saanud politsei ka kohe aru, et tegemist ei ole tavalise tänava- või kõrtsikaklusega, mida tuleb ju ikka ette, vaid tunduvalt tõsisema looga. Kui see teadmine politseini jõudis, saadi kahtlustatavad kiiresti kätte. Ning tundus, et asja aktuaalne ja avalikkusele huvi pakkuv faas oli sellega lõppenud. Siiski on juhtum avalikkuse jaoks üles jäänud ning see on igati tervitatav, sest avaliku huvi valguses saab rahulikult analüüsida sündmuse põhjusi ja tagamaid.