Tag Archives: Tartu linn

Jarno Laur: Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga. Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks. On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud. Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda. Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

Marjustini maandumine. Viiendale noorusele järgneb mahalaadimine

Marju Lauristin, tudengitele ja lähematele kolleegidele lihtsalt Marjustin, on Tartus tagasi. «Tundsin, justkui oleksin jälle kooli sattunud. See oli nagu viies noorus,» iseloomustab ta äsja lõppenud 3,5-aastast tööd Euroopa Parlamendis. Edasi lubab Eesti üks kogenuimaid sotsiaalteadlasi ja poliitikuid (SDE) pühenduda kodulinnale ja ülikoolile. Kui uskuda eelmisel aastal ilmunud raamatut «Marjustini sajand», siis tunnistasite juba 2014. aastal Euroopa Parlamenti minnes erakonnakaaslastele, et ilmselt ei pea seal viit aastat vastu. Ütlesite koguni, et ei kavatse surra Tallinna-Brüsseli lennukis. Aga kohe seejärel märkisite, et teiega on juba kord nii, et kui lasete end millegi sisse tõmmata, siis lähete hasarti ja panustate kogu jõuga. Kui palju te olete pidanud viimastel nädalatel endas Euroopa-hasarti alla suruma, et hakata taas Tartu-hasarti kasvatama? Teate, see protsess on olnud kaheosaline. Mul oli juba aasta tagasi tunne, et võiks hakata seal otsi kokku tõmbama, aga siis tuli eesistumise asi vahele (Eesti pidi Brexiti tõttu võtma Euroopa Liidu nõukogu eesistumise enda kanda kavandatust pool aastat varem – toim). Leidsin, et kui Eesti peab sellisesse tulipunkti asuma, võiks kõik meie saadikud vähemalt protsessi algusosas igati toeks olla. Peale selle tekkis mul võimalus hakata e-privaatsuse uue määruse raportööriks. See oli niivõrd oluline ja mulle erialaselt väga lähedane asi, et ma ei saanud kuidagi «ei» öelda. Niisiis pikenes minu äratulek umbes aasta võrra ja see oli piisavalt pikk aeg, et end sellest Euroopa-hasardist sujuvalt lahti võtta. Teisalt oli töö e-privaatsuse raportiga väga intensiivne ning sisaldas ka parasjagu palju kirgi ja võitlust. Nüüd sai see tehtud: viimane päev, mil ma Stras­bourgis olin, oligi see päev, kui minu raportit täis­kogus hääletati. See justkui pani asjale väga konkreetse punkti. Üks lause sai läbi ja tekkis hea võimalus uut alustada. Nii et kokku võttes kujunes äratulek kuidagi loomulikuks. Aasta tagasi oleks mul kindlasti olnud märksa rohkem väljarebituse tunnet. Pealegi tulid Eestis kohalikud valimised peale ja koos nendega lootus midagi Tartu heaks ära teha.

Martin Hallik: Kuidas saab Tartu olla kasvav ülikoolilinn?

Tartu peab mõtlema, mida teha, et õppejõud ja üliõpilased tahaksid siia tulla, et nad tunneksid end ülikoolilinnas mugavalt ka väljaspool õppehooneid. Jalgratast selleks leiutama ei pea, aga jalgratas on kindlasti üks oluline märksõna. Tartu identiteet on olla ülikoolilinn. Kui kasvavad ülikoolid, kasvab ka linn. Üliõpilased ja õppejõud, kelle üks võimalik valik on Tartu, peavad peale ülikooli taseme väga oluliseks ka keskkonda, kus nad elama hakkavad. Väljaspool auditooriumi või laborit veedetud aeg on samuti väga tähtis. Kuidas teha väga head ülikooli, teavad õppejõud ise piisavalt hästi. Ümbritsevat keskkonda aga peab looma linn, kus ülikoolide kampused asuvad. Jalgrattateede võrgustik on Põhja-Euroopas üks klassikalise ülikoolilinna tunnuseid. Olgu siin näiteks Tartu sõpruslinn Uppsala. Kesklinn peab olema ühendatud kõikide linnajagudega mõlemasuunaliste jalgrattateedega. Kõik linnaosad peavad olema omavahel samuti ühendatud selliste teedega. Peamised rattateed peaks olema kahesuunalised ja eraldatud jalakäijate rajast. See võimaldaks kiiret liikumist ratturitele ja ohutut jalutamist jalakäijatele.

Lemmit Kaplinski: linna argine sünnipäevakink Tartu lastekunstikoolile

Tartu linn soovib osta riigilt ära ERMi vana näitusemaja Kuperjanovi tänaval, et muuta see linna seltsimajaks. Kui see plaan teostub, mida võiks siis peale hakata Tiigi seltsimajaga? Tartu linnal on auvõlg omaenda lastekunstikooli ees, mille uue õppehoone ehitus tuli 2009. aasta majanduslanguse tõttu katkestada. Nüüd on linnal tekkinud võimalus see võlg tasuda ja anda lastekunstikooli käsutusse peatselt vabanev Tiigi seltsimaja. Kuigi kool jääb endiselt kasutama kahte õppehoonet, rahuldab selline lahendus täielikult tema vajadusi ning loob linnaruumi huvitava telje Tiigi tänaval. Tartu laste-kunstikool, nagu seda tollal nimetati, asutati esimese omataolisena Eestis juba 1957. aastal. Raske on alahinnata mitmeaastase õppekava alusel omandatud kunstialase alushariduse tähtsust tulevaste tegevkunstnike karjäärile. Veel vähem tohib aga mööda vaadata sel aastal oma 60 aasta juubelit tähistava kooli ligi tuhandest lõpetajast, kellest ei saanud tingimata kunstnikud, vaid ajaloolased, koolijuhid, ettevõtjad või näiteks kaitseväelased. Neile kõigile on lastekunstikool andnud kogu eluks julguse otsida ilu enese ümber. Oskus mõista teiste inimeste esteetilisi valikuid on võrreldav võõrkeelteoskusega ja on sellisena üks tervikliku hariduse nurgakive.

Jaan Õunapuu: Tartus on mängureeglid paigas

  Tartu volikogu arutab                  Jaan Õu­­napuu ra­­han­­dusvald­­kon­­na abilinnapeaks nimetamist neljapäevasel istungil.     Miks te tahate saada Tartu abilinnapeaks, pärast kõiki neid seniseid ameteid? Mu elus on taasiseseisvumisest peale olnud tõepoolest erinevaid ameteid, alates Luunja vallavanemast, siis kümme aastat Tartus maavanem, neli aastat kahes valitsuses regionaalminister ja kolmes riigikogu koosseisus. Olen igapäevaste tegemiste tõttu kursis Tartu eluoluga. Olen viimasel ajal meenutanud aastaid 1994–1996, kui olin saanud maavanemaks ja kõige aktuaalsem teema oli omandi- ja maareform. Tollel ajal võttis Tartu maavalitsus ka Tartu linna omandi- ja maaküsimused enda vastutusalasse, linnapeadega oli palju suhtlust. Väino Kull küsis, kui palju tööpäevast kulub Tartu asjadele, julgesin arvata, et 60 protsenti päevast. Ega ma ole Tartust kadunud, elan Tartu piiri ääres, tõsi küll, Tartu vallas. See side, mis aastast 1977 on tekkinud, kui tulin tolleaegsesse EPAsse (praegu maaülikool – toim) õppima, on kogu aeg olnud. Ma ei pea end Tartus võõraks, siin on piisavalt inimesi, kes on mu käe­­käiguga kursis. Seda näitasid ka kohtumised koalitsioonipartneritega – pikalt seal ei läinud.

Jarno Laur: kuuldused lämbumisest on tugevasti liialdatud

Paraku on kirveidki kingitud, ähvardatud ja valega allkirju kogutud. Vihjan kampaaniale, mis räägib Tartu peatsest lämbumisest, sest linna kopsud ehk pargid kavatsetakse hävitada. See on asi, mis vajab õiendust, et inimestel tekiks võimalus objektiivsete faktide najal oma seisukoht kujundada. Väide, et kesklinna üldplaneering on võtnud taastada sõjaeelse Tartu tihedalt hoonestatud kesklinna ja kaotab siit kõik sõja tagajärjel tekkinud pargid, on ju paremal juhul liialdus. Igal juhul eksitav.

Kajar Lember: Esimese kuu tulemuste põhjal majandusaktiivsuse kohta veel põhjapanevaid järeldusi teha ei saa

2015. aasta jaanuaris laekus Tartu linna eelarvesse tulusid 10,2 miljonit eurot, mis moodustab 8% tulude eelarvest. Põhitegevuse tulusid laekus 9,1 miljonit eurot ehk 8% eelarvest. Suurimaks tuluallikaks on Tartu linnas üksikisiku tulumaks, mis moodustab üle poole kõikidest põhitegevuse tuludest. Füüsilise isiku tulumaksu laekus 5,5 miljonit eurot ehk 9% eelarvest. Maksutulusid kokku laekus 5,6 miljonit eurot ehk 9% eelarvest. Maamaksu laekumine oli 0,9 miljonit eurot ja kohalikest maksudest (reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, parkimistasu) laekus kokku 0,1 miljonit eurot. Toetusi põhitegevuseks laekus 2,1 miljonit eurot (põhiliselt riigieelarvest tasandus- ja toetusfondist) ehk 6% eelarvest. Kaupade ja teenuste müügist laekus 1,3 miljonit eurot ehk 8% eelarvest.

Kajar Lember: Kaasatud või mitte?

Aasta 2014 on juba täies hoos ja vaadates seda linnaeelarve mätta otsast saaks justkui tõdeda, et aasta on alanud linnale nagu tavaliselt. Või äkki ikka ei ole? Üks eripärasid, millele tasub tähelepanu pöörata, on see, et Tartu 2014. aasta eelarves on kõikide volikogus esindatud erakondade tööpanus, ning ainuüksi seetõttu oli see omamoodi huvitav ja laiapõhjaline eelarveprotsess.