Tag Archives: Toomas Jürgenstein

Toomas Jürgenstein: Jumala saadetud päästekopter

Ma tõenäoliselt ei liialda, kui väidan, et kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“ pakub veel kaua kõne-  ja mõtteainet ning tõstatab olulisi küsimusi, seda nii luterliku kiriku, kirikute kui ka ühiskonna jaoks laiemalt. Aeg arutada Mul pole kusagilt võtta asjakohast statistikat, kuid usun kogemusele toetudes, et arvestatav osa eesti kristlastest pooldab homoseksuaalide kooselu seadustamist või on selles küsimuses kõhkleval seisukohal. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on küll vastu võtnud homoseksuaalset kooselu taunivad avaldused, kuid näiteks luterlasena on mulle kõrgeimaks autoriteediks piibel. Piibli esimesel lugemisel võib tõesti tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on välja toodud ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on neist soliidseim teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artiklis järeldatakse, et homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et kuigi artikli ilmumisest on möödas aastaid, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.

Toomas Jürgenstein: venekeelsetele lastele eesti keele õpetamist ja teisi konflikte saab lahendada ka mõistlikult ja läbi dialoogi

See aasta tuleb kevad teisiti, Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti Tsiteeritud Henrik Visnapuu luuletust on loetud ja lauldud erinevate mõtete ja tunnetega. Tänavu võivad need värsid viia mõtted looduse puhkemisega hilja peale jäänud kevadele, Eesti Vabariigiga seotud sajandale aastaringile või siis poliitilistele tõmbetuultele Eesti poliitmaastikul. Kampaania avapauk sügisesteks kohalikeks valimisteks on ammu antud ning küsimus, kuidas endale võimalikult soodus algseis saavutada, on igas erakonnas aktuaalne. Poliittehnoloogia aabitsatõde kinnitab, et valimistel on edukad need, kes suudavad valijaid puudutava konflikti või konfliktid paremini üles leida ja sõnastada. Edasi süvendatakse seda konflikti äärmuseni kuni lõpus jääb alles kaks peamist vastandpoolt, kelle vahel justnagu valida tuleks. Reeglina ei kujune mõistlikku kompromissi otsivad jõud siin valijatele arvestatavateks alternatiivideks. Esimesi konfliktide „tulistamisi“ kohalikeks valimisteks on juba mõni aeg tagasi tehtud, on nendeks siis püüd vastandada valimisliidud erakondadele, vene koolide eestikeelseteks muutmise pooldajad ja vastased, laulupeo repertuaar, püüd Rail Balticu teemat oma erakonnale kaaperdada jne.

Toomas Jürgenstein: uus karmim alkopoliitika võitleb Oru Pearude vastu, kes sõidavad kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks

Usun, et tarvitan joovastavaid jooke Eesti keskmiselt, mistõttu pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel sõna võtnud. Samas pani sel nädal Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli kolmapäevase infotunni alguses laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgelt pandud tervise- ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks avaliku seisukoha võtmiseks ka alkoholipoliitika küsimuses. Sukeldun teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu, kes räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“ Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatavad sammud piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“

Toomas Jürgenstein: kool peabki erinevates küsimustes arutelu tekitama

«Oh püha lihtsameelsus!» -nii olevat hüüatanud tšehhi reformaator Jan Hus (13701415), kui nägi üht eidekest innukalt tema tuleriidale puid lisamas. Niisamuti tahaks öelda nii mõnegi viimasel ajal ilmunud rollimänge ja haridust käsitlenud üldistava artikli kohta. Olen oma usundiõpetuse tundides kasutanud tihti mingit probleemi, ajastut või teemat elavamaks ja näitlikumaks muutmiseks filmiklippe. Tunnistan, et ühes ajastu mõtteviise ilmestavas klipis on olnud taustana pisut ka mõõdukat erootikat. Seda klassis demonstreerides kujutasin vahel endale ette olukorda, et direktor jalutab majas väärikate külalistega, ta on neile teatanud, et siin klassis toimub usundiõpetuse tund ning nad astuvad ekraanil demonstreeritava lembestseeni ajal ootamatult klassi. Mul on olnud väga lõbus ette kujutada, mis nende väärikate külaliste peas võiks toimuda. Klassi piilumisest ei piisa

Toomas Jürgenstein: rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset

Mulle näib, et nende inimeste identiteet, kes tunnevad, et sõna Eestimaa või eestimaalane kasutamise pärast läheb rahvuslusest midagi kaduma, on õige habras ja vastandumisele rajatud, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE). Umbes 200 000 aastat tagasi elas Aafrikas naine, keda hellitlevalt kutsutakse Aafrika Eevaks, meie kõigi mitokondriaalne esiema. Mingil hetkel hakkasid inimesed liikuma teistesse maailmajagudesse, kujunesid välja erinevad rassid, keeled ja rahvused. On loomulik, et inimene peab endaga lähedaseks esmajärjekorras endaga keeleliselt ja kultuuriliselt sarnaseid rahvuskaaslasi, kuid kahju oleks, kui intelligentse, empaatilise ning mõistva rahvuslase asemel hakkab avaliku kuvandina domineerima pigem rahvuslase karikatuur.

Toomas Jürgenstein: kahekõne inimese sees on arenemisvõime tunnus

  AVATUD suhtumine viib eluterve dialoogini ka kõige erinevamate vaadete ja inimeste puhul. Usun, et Eestis on praegu üsna kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid, mis esmapilgul mustvalget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle näib, et praegust ühiskondlikku pilti lahti mõtestades on ehk liiga sageli paralleele tõmmatud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut kaugemale kultuurilukku. Victor Hugo „Hüljatute” esimese osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees”. Seal on kirjeldus sellest, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab teada, et rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud, hakkab surema. Monsenjöör Bienvenu otsustab rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene. Enne rahvuskonvendi liikme surma on neil piiskopiga pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust, jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem rahvuskonvendi liikme kohta küsiti, näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused, kui tähtis lesknaine heitis piiskopile ette revolutsionääri surivoodi juures viibimist: „Monsenjöör, tuntakse huvi, millal teie kõrgus punase mütsi saab.” „Ohoo, milline toores värv,” vastas piiskop. „Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali kübaras.” 

Toomas Jürgenstein: kuidas peaks õpetaja klassi ees oma maailmavaatega käituma?

Viimastel nädalatel on avalikkuse tähelepanu pälvinud ajalooõpetaja vallandamine Järva-Jaani Gümnaasiumis, mida erinevad osapooled on põhjendanud erinevalt.  Tahaksin vaadata seda poliitikas osaleva õpetaja perspektiivist, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja värske riigikogu liige Toomas Jürgenstein. Kindlasti ei taha ma võtta seisukohta vallandamise suhtes, siin peavad selguse tooma töövaidluskomisjon ja teised pädevad ametkonnad. Küll aga on seoses antud juhtumiga tõusnud arutatavaks teemaks ka laiemalt õpetajate osavõtt poliitikast ja selle kajastumine koolis. Kuna olen kümmekond aastat osalenud poliitikas ja samal ajal koolis õpetajana töötanud, siis püüan sellel teemal mõnda tähelepanekut väljatuua. Minu julgust antud teemal sõna võtta suurendab asjaolu, et paarkümmend aastat usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana töötades olen pidanud mõtestama oma isikliku usu ja klassis käsitlevate religioossete teemade suhet.

Toomas Jürgenstein: Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb loobuda neutraalsusest ja teha valik

Jevgeni Ossinovski hiljutist kõnet mõttekaaslastele („Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast…”, EPL 18.05) arutatakse seniajani. Avatust, inimväärikuse hoidmist ning põhiseaduslikku patriotismi toonitavate mõtete kõrval sisaldus kõnes ka üleskutse vaikivatele toetajatele: olla oma seisukohti esitades otsustavam ja ütlemistes resoluutsem. Ossinovski ütles: „Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse.” Tunnistan, et mulle, kes ma alustan oponendiga tavaliselt vestlust Kääriku Metsaülikoolist tuntud fraasiga „Ma respekteerin sinu seisukohti, kuid siiski ei nõustu, sest…”, on oma väljenduslaadi resoluutsemaks muutmine üsnagi ebamugav. Pigem meeldivad mulle juhtumid, kus lühikeste copy-paste-fraasidega argumenteerimise stiilile vastatakse loominguga: kirjutatakse raamat, luuakse heliteos vms. Nii nagu Milvi Martina Piir kirjutas kooseluseaduse ümber käiva vaidluse taustal romaani „Pelikanide abielu”.

Toomas Jürgenstein: tee rahuni

Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused, kirjutab Toomas Jürgenstein oma arvamusloos. Mulle meeldivad usundeid tutvustavad raamatud, kus teatud religiooni või teema käsitlemise lõpus on kommentaar mõnelt vastavasse usundisse kuuluvalt inimeselt, kes kirjutab, kuidas ta ühest või teisest asjast maailmas aru saab. Vahel olen puudust tundnud, et sealsamas kõrval oleks samal teemal mõttearendus ka mõne teise religiooni või maailmavaate esindajalt: kuidas saab moslem aru teatud budismi väidetest või kristlane taoismi tekstidest.

Häbi jõust ja jõuetusest

Häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui ei tunta häbi, ei tunta ka oma vigu. Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma vana testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodiga häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes järgmine.