Tag Archives: Tselluloositehas

Asko Tamme: Tselluloositehas?

Millalgi 2017. a. varakevadel hakkasid ringlema kuuldused hiiglaslikust puidukeemiatehasest, mida Tartu lähedale kavandatavat. Sellele, kes väga hoolega vastavat inforuumi ei jälginud, kinnitasid esmaseid kuuldusi EstFor Investi infoüritused maikuus Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Käisin Supilinna Seltsile saabunud kutsega ülikooli esitlusel vanas kliinikumi sünnitusmajas, ja mis selgus? Tõepoolest, kavandatakse tehast. Tehas toodab aastas 700 000 tonni tselluloosi, milleks kasutataks ära praegu Soome ja Rootsi eksporditav madalakvaliteediline (paberi)puit, tehase ehitus läheb maksma miljard eurot, ta tõstab Eesti SKP-d 1,5%; tegemist saab olema kõrgtehnoloogilise (uue põlvkonna) ettevõttega, tehase kohana nähakse Suur-Emajõe lähemat ümbrust – aga see pole probleem, sest kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat, mis tähendab seda, et saastet praktiliselt pole. Kõike seda esitati viimse detailini lihvitud suhtekorraldusraamistikus: ülikooli kohtumist juhtis Hannes Rumm, ette olid valmistatud kaunid animatsioonid „valgeks kullaks“ muutuvast „rohelisest kullast“, kasutati rakendusuuringute keskuse CentAR tehtud majandusanalüüsi, kõik oli üdini optimistlik ja positiivne. Küsimusele “kellel seda hulka tselluloosi vaja on?” vastati üldiselt: Hiina ja internetikaubandus. Kogu esitluse arvatavasti kõige kasutatum sõna oli ‘väärtus’: väärindamine, lisaväärtus, väärtusahel, väärikas kasutus, väärtuslik materjal jne.

Mida arvate puidurafineerimistehase rajamisest Tartu lähistele? Vastavad Tartu linnavolikogu liikmed:

Gea Kangilaski Tartu inimesena ma ei saa puidurafineerimistehast siia Tartu lähistele Emajõe äärde lubada. Mitte nii suures mahus ja mitte seni kavatsetud reostus-koormusega Emajõele. Tehast ei ole võimalik rajada nii, et sellel ei oleks negatiivseid keskkonnamõjusid ning Emajõgi on juba praegu halva vee kvaliteediga. On oluline tunnistada, et investori huvi ei saa olla Tartu majandushuvi ja seda pole tingimata ka kõigi investorite huvide summa. Tartu on ülikoolilinn ja selle ressurss on ajud. Kaheldav on, et Tartu huvidest ülesõit on riigi huvi.   Jarno Laur Arvan, et kui vaadata neid aspekte, mida me juba täna teame, siis ei ole ühe nii olulise mõjuga tehase rajamine Tartu lähistel Emajõest ülesvoolu kuigi tark tegu. Me teame, et vesi voolab ikkagi kindlas suunas ja meil ei ole täna absoluutselt kindlaid tehnoloogiaid, mis välistaksid keskkonda kahjustavad rikked. Tehase jaoks sobiliku koha leidmisel peame selgelt vaatama, millised on reaalsed mõjud keskkonnale, linnale ja ümbritsevale kogukonnale. Arvan, et see koht on leitav.   Arvamused ilmusid 20.03.2018 Est-For teemalehes, Tartu Postimehe lisana

Jarno Laur: Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga. Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks. On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud. Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda. Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

Lauristin: tselluloositehase eriplaneeringu tühistamises valitseb konsensus

Tartu sotsiaaldemokraatide juhatuse liige Marju Lauristin ütles kolmapäevase erakorralise linnavolikogu istungi eel, et ülikoolilinna fraktsioonide ühine seisukoht on, et tselluloositehase riiklik eriplaneering tuleb lõpetada ning alustada uut. Lauristini sõnul teeb talle heameelt, et seda seisukohta toetab ka sotsiaaldemokraatide keskjuhatus, kus sel teemal olevat olnud tuline vaidlus. “Saime oma erakonna toetuse. Kui Tartu selle otsuse teeb, olen kindel, et meie ministrid valitsuses mõistavad otsuse tagamaid ja aitavad sellele kaasa, et eriplaneeringut tuleks muuta,” ütles Lauristin ERR-ile. “Ega teda tegelikult muuta ei saa. See tuleks tühistada ja uuesti teha, seepärast, et praegu on ta seadnud juba kõik kohapiirangud ja probleemid ise tekitanud,” lisas ta. SDE teatas teisipäeval pressiteates, et erakonna juhatuse üksmeelne seisukoht oli, et käimasoleva eriplaneeringuga edasi liikumiseks ei piisa vaid keskkonna- ja majandusmõjude uuringutest. Lisaks tuleb juhatuse hinnangul põhjalikult analüüsida ka kavandatava suurprojekti sotsiaalkultuurilist mõju nii konkreetsele tehase asukohale kui ülikoolilinnale Tartule. “Need mõjuanalüüsid tuleb teha ning kui see eeldab tänase eriplaneeringu muutmist, tuleb nii ka toimida,” sõnastas erakond seisukoha, millele Tartu sotsiaaldemokraadid Lauristini sõnul nüüd toetuvad. Lauristin ütles, et praeguse info põhjal peaks Tartu volikogu tegema kolmapäevasel erakorralisel istungil, millest ERR.ee teeb otseülekande, konsensusliku otsuse. “Tartu linna volikogu kõik fraktsioonid on seisukohal, et selle eriplaneeringuga ei tasu edasi minna. See planeering tuleb lõpetada või tühistada ja hakata otsast peale,” selgitas Lauristin otsuse-eelnõu sisu. Lauristini sõnul on eriplaneeringu häda ja viletsus selles, et see paneb tegelikult kitsalt paika, et kavandatava tehase asukoht on Emajõe kaldal Tartumaal. “Tegijate teine nõue on see, et tehas oleks ka raudteele lähedal. Neid raudteele lähedasi punkte pole rohkem kui kaks ja mõlemad on Tartule ja Emajõele liiga lähedal,” selgitas ta. Lauristin loetles vastuseisu põhjustena välja, et heitvesi läheb kõik Emajõkke ja Tartu inimesed kardavad, et Emajõe kvaliteet saab tugevasti kahjustatud ja koos sellega ka Peipsi. “Teadlased, kellega fraktsioon on kohtunud, ütlevad, et seda fosforireostust ei ole võimalik vältida ega vähendada. ” Teine aspekt on Lauristini sõnul see, et Tartu kui ülikooli- ja teaduslinna seisukohalt on Tartu kogu areng suunatud rahvusvahelistumisele. “Toome siia tipptasemel Euroopast ja mujalt teadlasi ja üliõpilasi. Tahame olla atraktiivne õppimiskoht kõikidele Eesti noortele, kuid otsustavat rolli mängib siin linnakeskkond. Et see oleks puhas ja looduslähedane,” põhjendas ta. “Tehas paratamatult on seotud väga tugeva haisureostusega. Seda näitavad Soomest hangitud kogemused. Standardid lubavad praktiliselt 50 päeva aastas haisureostust. See ei ole ülikoolilinnale keskkonnana vastuvõetav,” lisas Lauristin. Väljendi kohta – mitte minu tagahoovi – lausus Lauristin, et tuleb vahet teha, kus tõepoolest on tegemist tagahooviga ehk lokaalse projektiga, mida on võimalik ühest hoovist teise kujutada, ja kus on tegemist sellise ulatusega projektiga, mis hakkab mõjutama kogu Eesti keskkonda.   Artikkel avaldatud 6.03.2018 err.ee

Aastapäeva mõtisklus

Eelmises linnavolikogus lahendasime lasteaiakohtade nappuse, otsustasime teha korda kõik Tartu koolid, igal aastal ühe, astusime samme linna inimsõbralikumaks muutmisel, jalgratturid ja jalakäijad ei ununud autoliiklejate kõrval ära. On oluline, et mitte ükski suur linnaruumiline lahendus kesklinnas ei valmi enam ilma arhitektuurikonkursita. Ja kui mitu arhitektuuriauhinda Tartusse eelmisel aastal tuli! Seisame selle eest, et lasteaia kohatasusid langetada, et need ei oleks siin enam Eesti kõrgeimad, otsime lahendusi paljulapseliste perede ja üksikvanemate toetamiseks lasteaiatasu maksmisel. Algklasside koolitoit on Tartus tasuta, aga linn võiks toetada ka lasteaialaste toitlustust. Oluline on aidata tartlasi, kel õlul raske hoolduskoormus, olgu eakate või puudega laste hooldamisel. Mida rohkem suudab linn pakkuda abi, mida inimestel tõesti vaja, seda õnnelikumad oleme me kõik.

Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus

Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emaotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame. Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale. «Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud. Ometi on suurtehasele piisava vooluvee hulgaga meil ka Pärnu ja Narva jõgi. Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Muid võimalusi aga ei kaalutudki, ehkki see on parima otsuse eeltingimus, mida nõuab ka Euroopa Liidu direktiiv. Mitte et ma tahaks nüüd Tahma-Tooma naabrite ukse taha sokutada, kuid näiteks Narva jõe lähikond oleks tehase tarvis tükk maad parem paik, oskavad nii mõnedki teadlased ütelda. Vett on jões rohkem, jõgi suubub merre, mitte järve, õhusaaste hajuks mere kohal laiali, meritsi saab ka tooret hõlpsalt transportida ning võtta oleks põlevkivitööstusest vabanevaid töökäsi. Tartu seevastu on kui kauss, mis kogub niigi kokku nii haisu kui tahkema õhusaaste. Emajõgi on meil nagunii põdura tervisega ja Peipsi järve ohustab eutrofeerumine. Kui kokku lüüa Emajõe vesikonda viimasel ajal uputatud raha, mis veekogude ravimiseks ja Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks kulutatud, saab tulemuseks küllap rohkem kui need märgilised miljard eurot. Ometi ei ole veekogud ikka veel piisavalt heas seisundis, igatahes mitte selleks, et võtta lisariske. Muide, juba mainitud eellepingus sai ka Emajõgi endale justkui imeväel puhta(ma)d paberid. Edasi. Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist. See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal. Kui ka tegemist ei ole huvide konfliktiga, siis huvide põimumisega igatahes. Nii või teisiti, selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Martin Hallik: mis tselluloositehase planeerimises murelikuks teeb?

Investorite soov saada rohkem kasu puidu väärindamisest on lihtsasti mõistetav ning võiks teoorias suurt kasu tuua kogu riigile. Hästi on mõistetav ka inimeste soov tarbida, kuid mitte saada tootmisest tulenevat saastet oma õuele. Kuidas võiks toimida kombinatsioon sellest, kui linnalise asula lähedale raudtee äärde ehitatakse tehas, mis annaks suurt majanduslikku kasu, aga samal ajal ei saastaks see üldse keskkonda? See on küsimus, millele peaksime suutma vastuse leida maikuuks 2019. 7. veebruaril oli Tartu linnavolikogu kahe komisjoni ühisistung, kus OÜ Est-For Invest koos rahandus- ja keskkonnaministeeriumi esindajatega tutvustasid tselluloositehase planeerimise käiku. Siinkohal peatukski eelkõige nendel probleemidel, mis seotud planeerimisprotsessi küsitavustega. Ettevõtjad ütlesid algatuseks ausalt ära, et ega neil mingeid uuringuandmeid ei ole ning et nad toetuvad oma jutus enda tehtud oletuslikele arvutustele. Uuringuid lubatakse teha kõigis kolmes ettevalmistusfaasis, mis peaks viima detailse planeeringulahenduse kehtestamisele konkreetses asukohas septembriks 2020. Seejuures peab asukoha eelvalik olema tehtud juba mais 2019. Vastava otsuse teeb riigihaldusminister. Kui ministeeriumid sätestasid tehase asukoha eelvaliku piirkondi, jäid lõpuks pinnale Tartumaa ja Viljandimaa. Kuigi esialgu oli valikus veel terve hulk piirkondi. Ettevõtjate nõudmisele, et lähedal oleks jõgi ja kuni kümne kilomeetri kaugusel raudtee, oleks sobinud hästi ka Pärnumaa. Selle viimase variandi otsingupiirkonnast välja jätmise argumendiks tõi keskkonnaministeeriumi esindaja asjaolu, et tehase heitmed võiksid kahjustada Pärnu jõe kalavarusid. Sama ametnik oli äsja kinnitanud, et kavandatav tehas ei tohi halvendada Emajõe veekvaliteeti. Nende kahe väite esitamine, seejuures samal koosolekul, viitab formaalloogilisele vastuolule: sama tehas halvendaks ühe jõe vee kvaliteeti, aga mitte teise oma. Tehase kavandajad rääkisid aga, et Soome näitel võib oodata hoopis vee kvaliteedi paranemist, sest Soomes olla saabunud analoogse tehase lähedusse elama jõeforell. Kala, kes armastab puhast vett. Korraga võis aru saada, et vee kvaliteet Emajões võib halveneda, jääda samaks või muutuda tehase tulekuga sootuks paremaks. Ei jäänud veenvat arusaama, kuidas see vee kvaliteet Emajões siis olema hakkab. Mure hinges jäi püsima. Mis siis ikkagi on teada kavandatava tehase parameetritest? Teame seda, et vaja on leida sada hektarit maad raudtee ja jõe läheduses. Teame, kui palju läheb vaja puitu, milleks on kuusk, mänd ja kask. Teada on ka tehase arvestuslik veetarbimise hulk ning see, et tehasesse tuleb 200 töötajat. Kindlasti teadsid tehase initsiaatorid, et keskkonnale tunduvalt ohutum suletud veeringlusega tehnoloogia ei ole võimalik lahendus, sest see rikub tootmisprotsessi. Samas teame me seda, et tehase eelprojekti pole olemas, nagu pole ka tehnoloogia kirjeldust. Seni tehakse uuringuid ja antakse hinnanguid baastehnoloogia põhjal. Baastehnoloogiale lisanduvate tehnoloogiliste protsesside vahel võib olla põhimõttelisi erinevusi. Est-For Investi eestvedajad kinnitasid, et löövad tõenäoliselt käed ühe konsultatsioonifirmaga lähema kuu jooksul, et too alustaks eelprojekti tegemist, mis võtab aega viis-kuus kuud. Seega valmiks projekt sügiseks, kõige hiljem jõuludeks 2018. Igal juhul enne eelvaliku otsust mais 2019. Ent siin kerkib esile kogu planeeringuprotsessi kõige küsitavam koht: oleks igati loogiline, kui tehnoloogia ja eelprojekt oleks olemas siis, kui alustatakse mõjude hindamise väljatöötamist. Kogu protsessi läbipaistvuse ja mõistlikkuse huvides oleks, kui eelprojekt ja tehnoloogia kirjeldus olnuks olemas sügisel 2017. Tõsi, investorid oleks pidanud võtma mõnevõrra suurema riski rahaliselt, seda tegemata on nad saanud seetõttu suurema rahva pahameele projekti suhtes. Praegune diskussioon on väga vajalik, aga seda peetakse paljuski baastehnoloogial tuginevate oletuste ja usu pinnal. Ainus tõsiselt võetav alus on analoogsete tehaste kogemus, eelkõige Soome kogemus.

Tartu linnavolikogu sotside fraktsioon: nõuame Tartu linna kaasamist tselluloositehase eriplaneeringu väljatöötamiseks!

Täna esitatakse Tartu volikogule Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste ja linnakodanike pöördumine Tartu lähistele plaanitava tselluloositehase asjus. Sotside fraktsiooni esimees Gea Kangilaski arvates on vajalik linna sõnaõiguslik kaasamine tselluloositehase riikliku eriplaneeringu väljatöötamiseks: “Peame kodanike muret põhjendatuks. Kuna tehase eriplaneeringul on just Tartule väga suur mõju, nõuab SDE fraktsioon, et linn kaasataks sellesse protsessi ametlikult. Tartu linn peab võimaldama oma kodanikele osalust linna puudutavais olulistes küsimustes ja seda kohustust ei ole võimalik täita, kui meil ei ole planeeringuarutelus sõnaõigust. Teeme ettepaneku, et Tartu volikogu sellise seisukohaga Vabariigi Valitsuse poole pöörduks.”