Tag Archives: vaesus

Heljo Pikhof: vaesusahelate murdmine: 2019. aastaks Põhjamaade tasemele

Suhtlen aeg-ajalt Tartu toidupanga tublide töötajatega, kes puutuvad pidevalt kokku majandusraskustes inimestega. Äsja kuulsin neilt head uudist: lastega peresid on toidupanga klientide hulgas vähemaks jäänud. See kinnitab üldse Eestis toimuvat, kus märkimisväärselt on vähenenud nii süva­vaesuses kui ka suhtelises vaesuses elavate laste hulk. Statistikaameti hiljutisest uuringust selgus, et 2015. aastal langes absoluutses vaesuses elavate laste määr 4,6 protsendile, mis on pea kaks korda väiksem aasta varasemast näitajast. See on harukordne saavutus, sest üldjuhul nii lühikese ajaga nii positiivset pööret ei toimu. Oma roll on tööturu arengul ja palgatõusul, aga mitte ainult. Sotsiaaldemokraadina saan valehäbita kinnitada, et laste vaesuse märgatava leevenemise üks põhjusi peitub ka meie tegevuses. Valitsusvastutust hakkasime kandma kevadel 2014 ning meie tähelepanu kese oli ja on suunatud lastele ja lastega peredele. Selle tulemusel kerkis esimese ja teise lapse toetus ning gümnaasiumiõpilased said süüa tasuta koolilõunat. Rängimas vaesuses elavaid lapsi aitas ka toimetulekupiiri kergitamine. Mõelgem nüüd sellele, et Tartumaal elas tunamullu 19 750 lastega peret, kus kasvas 32 913 last. Neist kahelapselisi oli 7357 ning kolme ja rohkemate lastega 2570. Kui palju tublisid inimesi, mõtlen statistikat vaadates ning tunnen rõõmu, et sotside osalusel on valitsuste sammud andnud paljudele peredele ja lastele tuge või kindlust tulevikuks. Lastele suunatud tegevused peavad koos maksupaketiga muutma ühiskonda hoolivamaks ja tugevamaks, aitama kaasa, et lapsi sünniks rohkem. Toidupanga inimesed ja sotsiaaltöötajad näevad selgelt, et üksikutel inimestel on raskem toime tulla kui pereinimestel. Tartus ja Tartumaal, tõenäoliselt mujalgi vajavad toiduabi just igas vanuses üksikud mehed, kellest küll osa on oma pahede ohvrid. Teistest enam haavatavad on ka üksi elavad pensionärid. Paratamatult on Eestis endiselt vaesuses kasvavaid lapsi. Arvude taga on päris inimesed, puudust kannatavad pered, üksikemad, kes ei suuda lastele alati täisväärtuslikku toitu pakkuda ega neid klassikaaslastega ekskursioonile saata. Statistika taga on noored hinged, kel nagu kõigil teistel lastel on üks ja ainus lapsepõlv, aga kes kogevad hüljatust ja tõrjutust, kellel on raske leida sõpru. Tuleb tunnistada, et meie rahva haridusele ja tervisele, samuti majandusele ja kuritegevusele on jälje jätnud see, et riik ei tulnud kakskümmend ega kümmekondki aastat tagasi lastega peredele piisavalt appi. Nüüdsel valitsusliidul on ambitsioonikas siht jõuda aastaks 2019 laste vaesuse vähendamisega Põhjamaade tasemele. Lastele suunatud tegevused peavad koos maksupaketiga muutma ühiskonda hoolivamaks ja tugevamaks, aitama kaasa, et lapsi sünniks rohkem. Vaesus või vaesusrisk ohustab üksikvanemaga peresid. Eriti raske on, kui pere juurest lahkunud vanem on lapse või lapsed elatisrahata jätnud. Jaanuaris alustanud elatisabifond peaks nende olukorda leevendama. Fond tagab üksikvanemate lastele igakuise sajaeurose toetuse ja nõuab võla sisse neilt, kes ei maksa elatist. Ja juba juulis hakkab riik maksma 300 euro suurust lasterikka pere toetust kolme kuni kuue lapsega peredele. Seitset või enamat last kasvatavaid peresid ootab siis 400-eurone lisatoetus. Vaieldamatult on see lisaraha väga suur asi ka meie linna ja maakonna 2570 lasterohkele perele, kelle hulk loodetavasti kasvab. Septembris käivitub programm, millega riik eraldab laste huvitegevusele 15 miljonit eurot. Enamikule peredele on 2018. aastast suur tugi tulumaksuvaba miinimumi hüpe 500 eurole. Allikas: Tartu Postimees    

Heljo Pikhof: parem varblane peos

Tunduv osa üksi elavatest vanaduspensionäridest on teistest elanikerühmadest suuremas vaesuses ja vaesusriskis ning nende osa on just viimastel aastatel kõige hoogsamalt kasvanud. Enamasti jääb üksiku vanaduspensionäri kuusissetulek 301–400 euro vahele. Sellest peab jaguma nii eluasemekuludeks kui ka esmatarbekaupadeks, nii söögiks kui ka ravimiteks, kõigeks muukski. Veereta igat veeringut näppude vahel nii hoolikalt kui tahes, aga kui tuleb ette mõni ootamatus, mille õiendamine raha nõuab, pole seda siiski kusagilt võtta. Tegelike ja ärevas ajas ehk ülemõeldudki murede tõrvapotti tahaksin nüüd poetada tilgakese mett. Nimelt on meil kavas hakata üksi elavale vanaduspensionieas pensionärile maksma ühekordset toetust kord aastas. Seda ei saaks küll kõik üksikud pensionärid, sest ka pensione on erisuguseid ja kuhugi tuleb tõmmata piir.