Toomas Jürgenstein: tänu ei küsi poliitilist eelistust, tee õnnele vist küll

Eesti riigi loojate ja iseseisvuse taastajate hulgas on erineva ilmavaatega inimesi. Kas tunnistame eri maailmavaadete vajalikkust ka tänapäeva Eestis?

Riigikogu avaldas vabariigi aastapäeva eel tänu Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele. Avalduse esitajate hulgas oli kõikide erakondade esindajaid, lõpphääletusel vastuhääli ei olnud.

Tõenäoliselt on inimesi, kellele tänu avaldati, lihtsam aduda, kui mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri gümnaasiumis. 

Õpilaste lemmikpaik on seal suur aatrium, kus nad vahetunni ajal laiadel trepiastmetel ja pinkidel armastavad aega veeta. See on ilus ruum, kuid mul on ka müstiline põhjendus selle kohta, miks õpilased seda ruumi armastavad. Nimelt on aatriumi seintel olevatele tahvlitele kirjutatud kõikide Treffneri kooli lõpetanud õpilaste nimed. Juba teispoolsuses viibijad, auväärt hallpead, oma karjääri tipus olevad mehed ja naised ning otsiva vaimuga tudengid on sümboolselt selles ruumis koos õpilastega.

Kui mõtlesin, keda see tänuavaldus mu kodukooli kogukonnast puudutaks, siis leiavad meelespidamist eri tahvlitel asuvad inimesed. Järgnevalt toon tänuavaldusest mõne väljavõtte ja seon need oma kooli vilistlastega.

Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomine on olnud meie rahva poegade ja tütarde ühislooming ning ülim püüdlus aastakümneid enne selle kättevõitmist. Treffneri kooli vilistlaste nimekiri algab 1891. aastast. Nii mõnigi vilistlane unistas juba 19. sajandil, lootis 20. sajandi alguses ja hakkas reaalselt tegutsema esimese maailmasõja päevil Eesti riikliku iseseisvuse nimel.

Meie rahva eriline tunnustus kuulub Eesti Vabariigi rajajatele ja taastajatele, kes kasutasid ära ainukordse ajaloolise võimaluse omariikluse kättevõitmiseks.

Tegelikult asub kooli aulas veel üks mälestustahvel, kuhu Vabadussõjas langenud poiste nimed on raiutud. Aga Eesti Vabariigi taastamises aktiivseid vilistlasi võib leida nii kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui ka kaheksakümnendatel lõpetanud vilistlaste seast.

Tunnustame neid Eesti inimesi, kes võõrvõimu aastatel töötasid ja elasid kodumaal ja tagasid rahva kestmise. Nõukogude ajal kandis Treffneri kool Anton Hansen-Tammsaare nime ja sel ajal ellu astunud töötajad, teadlased, kultuuriinimesed jt said kaasa suure portsu eestimeelsust ja tollasele suletud ühiskonnale vastanduvat avatust.

Pole kahtlust, et tänuavalduses silmas peetud inimesed on olnud väga erinevate vaadetega: nende hulgas on konservatiive ja liberaale, vasakpoolseid ja parempoolseid, eri erakondade pooldajaid. Esmapilgul tekib küsimus: kas me sellise laiapõhjalise koosmeelega tunnustame eri maailmavaadete vajalikkust Eestis, nii ajaloos kui ka tänapäeval?

Pöördusin selgituse saamiseks poola filosoofi ja mõtleja Leszek Kołakowski poole, kes on kirjutanud essee «Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?».

Analüüsides neid kolme mõttevoolu, jõuab Kołakowski järeldusele, et see on võimalik: «On võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult – mis on seesama – ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.»

Mulle tunduski, et Kołakowski andis meie praeguse tänuavalduse erakondlikuks tõlgenduseks päris hea võtme. Üksmeeles tänati kõiki Eesti heaks elanud inimesi, samas ollakse eriarvamusel selles, kuidas teha Eestit õnnelikuks.

Sotsiaaldemokraat August Rei on inimeste õnnelikkuse üheks alustalaks oleva põhimõtte sõnastanud juba sadakond aastat tagasi ja mulle tundub, et nüüdseks oleme selle peaaegu täitnud. Tsiteerin August Rei Asutava Kogu valimiste eel 1919. aastal peetud kõnet «Mida peab rahvas asutavalt kogult nõudma?».

«Vabas Eestis peab rahva võim valitsema. Eesti vabariik peab olema täiesti demokraatlik katuseharjast kuni vundamendini: keskvalitsusega alates ja valla- ning alevivalitsustega lõpetades. Kõik võim peab rahva käes olema. Kõrgem riigivõim peab seisma rahvavolimeeste kogu või parlamendi käes, kes terve rahva poolt valitud. Hääletamine peab olema üleüldine ja ühetaoline, otsekohene, salajane ja proportsionaalne. Kõik kodanikud peavad Eesti vabariigis seaduse ja kohtu ees igas asjas üheõiguslised olema. Miskisuguseid seisusi ei tohi olla. Jõukatel inimestel ei tohi ühtegi eesõigust olla, mida kehvematel ei ole.»

Kindlasti tuleb olla tänulik kõikidele Eesti hüvanguks elanud inimestele ja niisama tähtis on mõelda sellele, kuidas iga otsusega teha Eesti inimesi natuke õnnelikumaks.

Ilmunud Tartu Postimehes 1.03.2018

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>