Noorena tundub meile, et vanadus ei tule kunagi või saabub see mingis aimamatus kauguses. Tegelikult jõuab ta vääramatult kõigini, kellele on antud rohkem eluaastaid. Küll aga tasub loota ja soovida, et vanadus oleks väärikas. Inimesed kardavadki kõige rohkem seda, et ükskord tuleb kätte aeg, mil nad ei saa enam endaga iseseisvalt hakkama. Kuna eluiga on viimaste kümnendite jooksul oluliselt pikenenud, siis on tänapäeval saanud üsna tavapäraseks, et lapsed või lapselapsed hoolitsevad oma kõrges eas vanemate või vanavanemate eest.
Eakate ja hooldust vajavate inimeste olukorra parandamine on tõstetud täna avalikkuse tähelepanu alla rohkem kui eales varem. Hiljaaegu arutas sama teemat oluliselt tähtsa riikliku küsimusena ka Riigikogu.
Kõrvalepõikena meenutan meie saja aastase riigi ajaloost kahetsusväärset perioodi, kui juhtivaid töötajaid ja õppejõude sunniti juba 65-aastaselt ametist lahkuma. Nii mõnigi rohkete teadmistega meditsiinijuht pidi kõrvale astuma ja küpsemasse vanusesse jõudnud professorit hakati nimetama emeriitprofessoriks. Kogemustega inimesed said reeglina oma tööeluga edasi minna. Aga hingeliselt võis see olla väga solvav.
Õnneks saadi kiiresti aru, et see ei ole õige tee. Praegu, vastupidi, õhutatakse vanemaid töötajaid oma ametis jätkama ja koguni uut elukutset omandama. Kogenud töötegijad aitavad parandada tööjõuturu olukorda ja muidugi ka lisa teenida paraku seni veel väikesele pensionile. Tahaksin uskuda, et ühiskonnas on ka tegelikult muutunud suhtumine vanematesse inimestesse.
Kui rääkida Valgamaast, siis meie maakonnas on pensionäride arv vähenenud. Kui 2015. aastal oli Valgamaal 12292 pensionäri, siis mullu elas siin 11263 pensionäri, kellest vanaduspensionäre oli 7634, töövõimetuspensioni saajaid 3237 ja rahvapensioni saajaid 392.
Pensionid kerkivad meil ühes rütmis palgakasvuga. 1. aprillil oli järjekordne pensionitõus. Nii suureneb 44-aastase staažiga inimese keskmine vanaduspension indekseerimise tagajärjel praeguselt 415 eurolt 446 euroni. Aga eks inimeste soovid ja vajadused ole suuremad. Seega on pensionäride ja puuetega inimeste laiem tööhõivesse kaasamine vajalik nii neile endile, ettevõtetele kui ka riigile.
Elu paratamatus on see, et kui sa eakana ei ole enam suuteline iseseisvalt hakkama saada, siis tuleb jääda kas lähedaste hoole alla või minna hooldekodusse. Pensionäride ja ka nende perede jaoks tundub põhjendatult ebaõiglane olukord, kus hooldekodu eest tuleb maksta rohkem, kui laekub pensioni oma elutöö teinud inimese arvele. Palju räägitakse sellest, et hooldekodude teenused on kallid, teisalt tuleb need kulud kanda. Eriti raske on leida kohta erivajadustega inimestele. Seetõttu on inimesed sunnitud pahatihti töölt koju jääma, et hoolitseda oma vanemate eest. Ja küllalt on juhtumeid, kus raskelt haige inimese hooldamise käigus rikutakse ära ka enda tervis. Siit ka kindlad eesmärgid edasiseks – pensione on vaja järjepidevalt suurendada ja hooldekodusid tuleb juurde ehitada.
Vanemate inimeste heaolule saavad kaasa aidata omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Samuti peavad omavalitsused koostöös riigiga leidma uusi võimalusi eakate teenindamiseks võimalikult nende elukoha lähedal. Valminud on aastaid kestnud töörühma aruanne pikaajalise hoolduse osas ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks.
Tervishoiu valdkonnas on heaks näiteks uute perearstikeskuste rajamine, mis puudutab küll kõiki inimesi. Niisugune keskus on valmimas ka Valgas haiglaga seotud hoones. Keskuse teeninduspiirkonna moodustavad Valga linn koos Karula, Taheva, Tõlliste ja Õruga. Regioonis on otsused langetatud ka Tõrva, Otepää, Põlva, Räpina, Antsla ja Võru kaasaegsete keskuste osas.
Perearstikeskuse eesmärgiks on luua patsientidele senisest märksa paremad tingimused ja pakkuda neile rohkem teenuseid. Perearstide ja -õdede kõrval hakkavad seal tööle ka füsioterapeudid ja ämmaemandad.
Moodsate keskuste maakonnakeskustesse loomisega kaasneb aga probleem, kuidas kaugemate maanurkade inimesed sinna kohale saavad. Seda arutelu peetakse praeguse ühistransporditeenuse ümberkorraldamise käigus. Debatt käib eeskätt selle üle, kas õige on tasuta ühistransport maakonna piires või peab sinna kõrvale tulema ka nõudluspõhine transport, mida inimesed saavad siis vajadusel tellida. Juba praegu leidub innukaid sotsiaaltöötajaid ja ka lihtsalt häid naabrimehi, kes hädalise haigla juurde toimetavad.
Alati ei olegi kõige olulisem mitte otsene abi, vaid lihtsalt austav suhtumine, mis aitab tõsta hoolt vajavatel inimeste meeleolu. Me ei saa lähtuda vildakast vanasõnast, et raske on vanaks saada. Tegelikult peaks olema kerge ka vanalt elada. Igal juhul on ka riigi tasandil hakatud tõsiselt tegelema probleemide lahendamise ja väärika vananemise küsimustega.