Eiki Nestor, kõige kauem Riigikogus olnud rahvaesindaja
Ma sain ikka väga kurvaks, kui avastasin tänasest Delfi-st tõsiasja, et Riigikogu juhatus on lisaks kõigele muule ka kantselei direktori niiöelda „tanki pistnud“. Sealjuures on seda tehtud oma maine huvides ja mitte Riigikogu kui demokraatlikult valitud rahvaesinduse maine asjus. Eeldan siiski, et kantselei direktor tunneb Riigikogu töö- ja kodukorra seadust hästi. Selles kirjutises aga teadlikult lollitatakse lugejat, sest ilmselt ei kuulu mainitud seadus just kõige loetavamate hulka.
Sotsiaaldemokraatide ettepanekus arutada riiklikult tähtsa küsimusena hariduse kättesaadavuse temaatikat ja kutsuda seejuures eksperdina esinema Soome minister ei riivatud mingilgi määral teadmist, et Eesti sisepoliitilistes debattides osalevad parlamendi täiskogul ainult riigikogu ja Eesti vabariigi valitsuse liikmed.
Poliitilised debatid on Riigikogu töö loomulik osa ja neid peetakse seaduste ja otsuste vastuvõtmisel. Kui eelnõu esitatakse Riigikogust, osalevad vaidlustes ainult Riigikogu liikmed ja valitsusel on õigus saata parlamenti kirjalikult oma arvamus. Kui eelnõu algatajaks on valitsus, on ministril kohustus esimesel lugemisel eelnõud selgitada ja kaitsta. Mitte ühelgi eksperdil pole seejuures õigust selles poliitilises debatis osaleda hetkel, kui algatus on juba arutusel täiskogu istungil. Ka suures saalis toimuvatele vaidlustele eelnevas komisjoni istungil on eri huvigruppidel või ekspertidel õigus osaleda kehtiva seaduse alusel ainult siis, kui komisjoni esimees neile selleks kutse esitab.
Riiklikult tähtis küsimus
Tavapärasest erinev kord on sätestatud Riigikogu töö-ja kodukorra seaduse paragrahvis 153, mis käsitleb olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelu. Sellel arutelul ei võeta vastu ega muudeta mitte ühtegi seadust, ei võeta vastu mitte mingit otsust. See ongi arutelu kõige otsesemas mõttes. Kui mõni riigikogu komisjon või fraktsioon peab probleemi tähtsaks, siis on tal õigus see arutelu algatada ja kutsuda esinejad. Ka sellel arutelul saab esitada erinevaid arvamusi, seejuures aga ei saa hääletada, sest hääletada pole mitte midagi. Saadikurühmal on õigus sellise arutelu ülestõstmiseks vaid kord aastas ning oma soovist seda korraldada tuleb teatada küllalt varakult.
Näitena saab tuua kas või igaaastase inimarengu aruande, mis on vaieldamatult olulise riikliku tähtsusega teema ja kus täiesti loomulikult esinevad Riigikogu täiskogul ka selle aruande autorid. Seejuures ei pea ega saagi nad olla Riigikogu liikmed või ministrid, õiguskantslerid ja teised seaduses sätestatud täiskogul sõnaõigust omavad isikud.
Need arutelud ongi siiani toimunud arutletava teema sisulisema käsitlemise huvides, kus fraktsioon või komisjon on teinud oma ettepaneku ja esitanud ettekandjad. Riigikogu liikmed on saanud kuulata, küsida ja kui vaja ka vaielda. Kokkuvõttes on saadud sellest targemaks, et tulevikus eelnõude ja otsuste debattidel ja hääletustel õigeid otsuseid langetada.
Just selles ongi kodu- ja töökorra seaduse § 153 mõte. Käesoleva sajandi parlament peab olema avatud arvamustele, mitte mingi kinnine volitustega tegelaste klubi.
Selline arutelu muutuks mõttetuks, kui riiklikult tähtsa teema algatajatel puuduks õigus öelda, kes ekspertidena sõna saavad ja küsimustele vastavad. Seda ütleb ka kehtiv seadus ja Riigikogu juhatusel puudub seejuures igasugune seadusest tulenev õigus öelda algatajatele, kes need esinejad on. Ergma, Randjärv ja Ratas rikkusid kehtivat seadust, kui püüdsid meile siinkohal juhiseid anda. Mis õigusega, küsin ma.
Riigikogu tööd reguleerivat seadust mitte tundvatele inimestele meenutan siinkohal, et Eesti Vabariigi ministril on õigus igas täiskogu päevakorrapunktis sõna võtta. Seda võimalust tuletasime meelde ka riigikogu juhatusele, kui meid suukorvistama hakati. Juhatus seda märguannet ei pidanud millekski ja rikkus kehtivat seadust.
Kuulanud ära kõrvalsaalis nii Soome ministri, meie professori ja hea kolleegi Mart Meri, ütlen, et kahju, aga Riigikogu täiskogu jäi ilma suurepärasest ettekannetest hariduse teemal.
Kahju.