Tervitustega kõigile kaasvõitlejatele, kes peavad õigeks Riigikogu komisjonide töö suuremat avatust, lubage juhtida Teie tähelepanu sellele, mis siit „asja seest“ vaadates minu meelest tähtis.
Ma ei oska komisjonides aastaid tööd teinud tegelasena mitte kuidagi pidada tähtsaks suurust nimega „salvestised“. Kehtiv seadus neist ei räägi midagi. Tegelikus elus osa komisjone salvestisi kasutavad, osad mitte.
Hoopis olulisem suurus on komisjoni koosoleku protokoll, mis on avalik ja suurusena dokument selle kõige tõsisemas tähenduses. Kui ikka selles pole kirjas, et mingi eelnõu viiakse lõpphääletusele, siis seda mitte kunagi ka teha ei saa.
Kehtiv seadus ütleb, et komisjoni koosolekud protokollitakse. Ja nii ka tehakse. Tulemusi võib huviline imetleda, sest need protokollid ise on väga erinevad. Mõnes komisjonis põhjalikud, mõnes täiuslikult lakoonilised. Tuleb tunnistada, et kehtivale seadusele vastavad mõlemad. Ning palun nende alusel mitte teha järeldusi kavandatava seaduse muudatuse alusel koostamisele tulevate protokollide asjus.
Salvestis kui selline ei saagi ega peagi olema midagi muud, kui abivahend protokolli koostamiseks. Selle alusel koostatud protokoll peab aga adekvaatselt kajastama seda, mida komisjonis antud eelnõu või muu päevakorrapunkti raames arutati ja mida otsustati. Eelnõu algataja seletus seadusemuudatuse vajaduse, selles sisu, mõjude ja muu vajaliku kohta. Küsimused algatajale ja vastused. Komisjoni liikmete seisukohad. Menetluslikud otsused.
Salvestis seejuures ei saa olla kohustuslik abivahend. Näiteks riigikaitsekomisjonil peaks olema selge valikuõigus, kas arutatavas asjas salvestist teha või mitte. Olen kindel, et neil on päevakorrapunkte, kus salvestamine ei oleks õige. Komisjonide istungid toimuvad ka väljaspool Riigikogu hoonet. Ka nende koosolekute salvestamise kohustus oleks liigne.
Salvestise alusel koostatav protokoll seejuures ei pea olema stenogramm. Stenogrammist kostuksid arutatava eelnõuga mitte mingit pistmist omavad laused „oi proua, teil on täna kena pross“ , „ kurat võtaks, kohvi läks pükstele“ jne. Igaüks, kes on kordki elus koosolekul istunud, kujutab neid olmelisi jutuvestmisi hästi ette. Eelnõu mõistes väärtusetud. Komisjonides on ka ohtralt poliitilist lustimist. Maitse küsimus, ausalt öelda. Ehk sealt leiaks mõne lause rubriiki „kõva sõna“, aga eelnõu arutelu mõttes reeglina mitte midagi ütlevad suuremad või väiksemad vaimukused. Kui aga keegi ise neid tõesti väärtuslikuks peab, peaks tal olema õigus ka neid protokolli kanda.
Kindlasti aga peaks protokoll selgelt ja ühemõtteliselt välja tooma kogu sisulise arutelu ning ka selle, kes kuidas hääletas. Millegi poolt või vastu olemine komisjonis ei saa olla anonüümne.
Komisjonide töö avamise seisukohalt on palju olulisem avada istungid kodanikeühendustele. Tänaseks on loodetavasti fraktsioonide vahel saavutatud kompromiss, mille alusel kaasatakse komisjoni töösse need ühendused, kes eelnõu koostamise käigus oma seisukohad andsid. Hetkel kehtiv seadus jätab selle komisjoni esimehe suvaks. Peaks aga kindlasti olema seaduse nõue.
Nii et ikka suurema avatuse poolt. Kuigi möönan, et ega see vaidlus pole olnud lihtne. Ega veel ka lõppenud.